Interpedunkulaarne lohk on veidi kausikujuline ala keskaju alumisel sisepinnal, mis asub kahe ajuvarre vahel. Interpeduncular Fossa sees on mitu anatoomilist struktuuri, sealhulgas tagumine perforeeritud aine, kaks rinnakeha, mugula tsinereum ning hüpofüüsi vars ja nääre.
Interpeduncular Fossa põranda pinda nimetatakse tagumiseks perforeeritud aineks. Selle halli ajuaine kihi pinnal on palju väikseid auke, mis võimaldavad veresoontel ajju läbida. Läbi struktuuri liiguvad talamoperforeerivad arterid, mis sisenevad ajju tagumise perforeeritud aine aukudest.
Interpeduncular fossa tagumise perforeeritud substantsi kohal on hüpofüüsi vars ja ajuripats. Herneterasuurune hüpofüüs eritab üheksat erinevat hormooni, mis kontrollivad paljusid kehafunktsioone. Hüpofüüsi vars ühendab näärme hüpotalamusega. Hüpofüüsi ees on kaks rinnakeha ehk corpora mamillaria, mis on osa limbilisest süsteemist. Rinnakehade vahel on osa hüpotalamusest, mida nimetatakse mugulateks.
Väärarenguline interpedunkulaarne lohk võib viidata neuroloogilisele seisundile, mida saab diagnoosida magnetresonantstomograafia (MRI) skaneerimisega, mida kasutatakse aju sisemiste struktuuride visualiseerimiseks. Kaasasündinud seisundit Joubert’i sündroomi iseloomustab aju väärareng, mis näeb välja nagu täiskasvanud molaarhammas; ajuskaneeringul nähtav valge hambakujuline ruum on põhjustatud ebatavaliselt sügavast lohust, mida ümbritsevad ebaharilikult sirged ja laiad varrevarred. Kolmas iseloomulik tunnus on hüpoplastiline või mitte täielikult välja arenenud väikeaju vermis, mis on ajukoe kitsas segment, mis asub väikeaju kahe poole vahel.
Enamikul Joubert’iga sündinud inimestel on palju arenguhäireid. Põhilised kasvu verstapostid, nagu istumine ja kõndimine, ilmnevad keskmiselt alles siis, kui laps on saanud vähemalt 18-kuuseks. Tervelt pooled selle diagnoosiga lastest ei saa abita kõndida halva lihastoonuse ehk hüpotoonia tõttu, mis on tavaline, kui tuvastatakse väärarenguga jalavahe.
Selle haigusseisundiga lastel on mitu näo tunnust. Lapse kulmud on ümaramad ja asetsevad otsmikul kõrgemal; tema kõrvad on väikesed ja mõlemal pool pead madalal asetsevad. Sageli ulatub tema keel suust välja. Kuigi lapsel on hingamis- ja nägemisraskusi, on lapse isiksus tavaliselt väga sõbralik ja rõõmus.