Interneti-töö on mitme arvutivõrgu ühendamine suuremate võrkude moodustamiseks. Erinevat tüüpi võrke saab ühendada vaheseadmetega, mida nimetatakse lüüsideks, ja kui need on ühendatud, toimivad need ühe suure võrguna. Interneti-töö töötati välja vastusena mitmetele personaalarvutite algusaegadel ilmnenud probleemidele ja see on kaasaegse Interneti aluseks.
Paljud inimesed kasutavad iga päev erinevat tüüpi võrke, ilma et nad sellest isegi aru saaksid. Ärimees, kes kasutab e-posti kontrollimiseks nutitelefoni, kasutab mobiilsidevõrku, samas kui kodukasutaja võib traadita võrgu kaudu muusikat sülearvutisse voogesitada. Maakasutajad võivad pääseda oma Interneti-teenuse pakkuja võrku sisse sissehelistamisühenduse kaudu. Ettevõtete maailmas on suured traadiga võrgud normiks. Interneti-töö võimaldab kõigil neil võrkudel üksteisega ühenduse luua, hoolimata nende tehnoloogilistest erinevustest.
Erinevat tüüpi võrkude ühendamise võti on pakettide kontseptsioon – väikesed üksikud andmeühikud. Paketid on kaasaegse arvutivõrgu aluseks, kuid need ei piirdu ühegi võrgutehnoloogiaga. Selle asemel saab pakette sisestada nn raamidesse, mis on mõeldud konkreetsete võrgutehnoloogiate jaoks. See paigutus võimaldab mis tahes tüüpi võrgu pakette kasutada mis tahes muud tüüpi võrgus. Eriseadmed, mis toetavad rohkem kui ühte võrgutehnoloogiat, mida nimetatakse lüüsideks või ruuteriteks, saavad pakette nende erinevate võrkude vahel edastada.
Interneti-töö arenes järk-järgult välja vastusena mitmetele väljakutsetele. Varaseimad ühendused mitme arvuti vahel olid “rumalad” terminalid, millel oli vähe või üldse mitte arvutusvõimsust ja mis saaksid ühendada suurte võimsate suurarvutitega. Kui personaalarvutid (PC-d) hakkasid terminale asendama, rühmitati arvutid kohtvõrkudeks (LAN). Kuigi sellel oli palju eeliseid, olid kohtvõrgud isoleeritud ega saanud ühendust teiste kohtvõrkudega, mis piiras tootlikkust. Failiservereid, printereid ja muid ressursse ei saanud asukohtade vahel jagada ning mitme asukohaga organisatsioonid ei saanud hõlpsasti teavet vahetada.
1970. aastate alguses hakkasid Ameerika teadlased, kes töötasid kaitseosakonna rahastatava võrgustiku kallal, mida tuntakse Advanced Research Project Agency Network (ARPANET), uurima võimalust ühendada oma võrk teiste varajaste võrkudega. Need uuringud mõistsid, et varased võrguprotokollid ei sobinud hästi võrguga töötamiseks, ning algas edastusjuhtimisprotokolli ja Interneti-protokolli (TCP/IP) väljatöötamine. 1970. aastate lõpuks oli ARPANET ühendatud kahe teise TCP/IP-d kasutava võrguga ja Interneti ajaloos oli kirjutatud ülioluline lehekülg.
1980ndatel jätkati uute võrkude ühendamist ARPANETiga ja üha rohkem kohtvõrke ühendati üksteisega ARPANETi kaudu. 1989. aastal asendas ARPANETi riikliku teadusfondi (NSF) ehitatud võrk. Sealt ühendati piirkondlikud võrgud TCP/IP ja sellega seotud protokollide abil NSF-i võrku ning tekkis suur “võrkude võrk” – Internet.