Interneti-piraatlus on termin, mida kasutatakse autoriõigustega kaitstud materjalide ebaseadusliku kopeerimise kirjeldamiseks Internetist. Seda terminit kasutavad laialdaselt nii veebipiraatluse vastased kui ka pooldajad. Vastased, nagu Ameerika salvestustööstuse assotsiatsioon (RIAA), kasutavad seda terminit, et püüda samastada autoriõiguste rikkujaid laevu rüüstanud avamere piraatidega. Pooldajad kasutavad seda terminit piraatide elustiili romantismi meenutamiseks, rõhutades muu hulgas ka individuaalset vabadust ja vabanemist. Mõiste piraatlus on selles kontekstis tegelikult alguse saanud ammu enne Interneti tulekut, kusjuures autor Daniel Defoe viitas piraatidele, kes tegid 1703. aastal tema raamatutest ebaseaduslikke koopiaid.
Selles kontekstis on kolm peamist piraatluse tüüpi: muusikapiraatlus, filmipiraatlus ja tarkvarapiraatlus. Kuigi on olemas ka teisi, on need palju vähem levinud, kuna kipuvad olema seotud väga spetsiifiliste erialadega. Seevastu, kuigi arvud pole täpselt teada, osalevad sajad miljonid inimesed kogu maailmas Interneti-piraatluses. Interneti-piraatluse tagajärjed ei ole hästi kindlaks tehtud, kuna kumbki pool esitab erinevaid aruandeid, mis kinnitavad radikaalselt erinevaid ideid.
Interneti-piraatluse pooldajad leiavad, et piraatluse rahaline mõju on tühine ja mõnel juhul võib piraatlus toote müüki aidata. Nad väidavad, et valdav enamus inimesi, kes piraatvad muusikat, videoid ja tarkvara, ei ole inimesed, kes seda toodet esmajärjekorras ostaksid. Mõned väidavad ka, et mõned inimesed piraadivad muusikat, et näha, kas see neile meeldib, ja kui nad seda teevad, hakkavad nad ostma tegelikke CD-sid või lugude seaduslikke koopiaid või osalema kontsertidel ja kandma sel viisil süsteemi raha. Lisaks juhivad nad tähelepanu sellele, et suurem osa müügihinnast ei lähe artistile ning et artiste, välja arvatud tippesinejate puhul, saavad aidata fännid, kes pireerivad nende muusikat ja annetavad neile või käivad kontsertidel, nii et et nad näevad peaaegu kogu raha.
Internetipiraatluse vastased on seisukohal, et see kujutab tõsist ohtu kunstilisele ja loomingulisele arengule maailmas. Nad leiavad, et piraatlus kärbib kasumit, vähendades rahasummat, mida kunstnik või programmeerija võib teenida, ja seega ka stiimulit uue teose loomiseks. Lisaks juhivad nad tähelepanu sellele, et enamikku kaasaegset muusikat ei loo mitte ainult artistid, kes võivad saada hüvitist kontsertidel osalemise või annetustega, vaid ka suur tugipersonal, sealhulgas insenerid, kirjastajad ja disainerid, kes võivad otsustada meediat enam mitte toetada, kui nad ei saa sellega elatist teenida.
Võitlus Interneti-piraatluse või vähemalt elektroonilise piraatluse vastu on kestnud juba enne Interneti olemasolu, kusjuures varased tarkvaratootjad on proovinud uusi turvaelemente, et takistada inimestel oma tarkvarast ebaseaduslikke koopiaid tegemast. Suur osa kaasaegsest muusikast ja videotest on kaitstud digitaalsete õiguste halduse (DRM) pakettidega, mis püüavad piirata arvutite arvu, milles meediumifaile saab kasutada. Vastased juhivad aga tähelepanu sellele, et DRM kahjustab sageli meedia seaduslike ostjate jaoks ja häkkerid saavad DRM-i hõlpsalt eemaldada, kui nad soovivad seda tõesti piraatida.
Ei piraatlus ega võitlus selle vastu näib olevat niipea kadunud. Jätkuvalt arendatakse turvameetmeid, nagu ka nende murdmiseks ja autoriõigustega kaitstud materjalide vabaks levitamiseks kasutatavaid tehnikaid. Paljudel juhtudel on DRM-i ja muude turvameetmete rakendamine kutsunud esile tarbijate vastureaktsiooni, kusjuures mõned rühmad boikoteerivad DRM-i rakendavaid tooteid. Euroopas on võrgupiraatluse vastane tegevus tekitanud poliitilist vastureaktsiooni, kus parlamendis on saanud kohti riiklikult tunnustatud Piraadipartei. Piraatluse rahvusvaheline olemus ja asjaolu, et eri riikides kehtivad selle kohta väga erinevad seadused, on veel üks tegur, mis probleemi tervikuna keerulisemaks teeb.