Interaktiivne televisioon on see, et televisiooni kasutajad saavad passiivse tarbimise asemel suhelda, muuta kuvatava välimust või mõjutada ekraani muul viisil. Interaktiivsele televisioonile on mitmeid lähenemisviise, alates saadetest, kus vaatajad saavad hääletada, lõpetades televisiooni vahetu sõnumside funktsiooniga, mis võimaldab inimestel televiisori vaatamise ajal vestelda. Esimesed interaktiivse televisiooni katsed pärinevad 1950. aastatest, mil vaatajaid kutsuti ekraanil toimuvaga kaasa rääkima, kuigi nad ei saanud programmi ennast muuta. Nähtus sai leviku 1990. aastatel, kui üha rohkem vaatajaid omandas Interneti ja harjus interaktiivse programmeerimisega.
Mõned interaktiivsed televisioonid nõuavad, et inimesed kasutaksid spetsiaalseid interaktiivseks programmeerimiseks mõeldud telereid. Muudel juhtudel võib digiboksil olla interaktiivse televisiooni programmeerimine, mis on sageli ühendatud kasutaja Interneti-ühendusega. Võib pakkuda spetsiaalseid kaugjuhtimispulte, aga ka täiendavaid juhtnuppe interaktiivsete tegevuste jaoks. Lisaks Interneti kasutamisele võib interaktiivne TV toetuda ka telefoniliinile või mobiiltelefonidele, kusjuures inimesed suhtlevad telefoni teel.
Interaktiivse televisiooni näited on hääletusprogrammid, kus inimesed suhtlevad tõsielutelevisiooniga või registreerivad reaalajas vastuseid aruteludele. Spordiprogrammid võivad võimaldada inimestel muuta kaameranurki ja luua vahetuid kordusi. Inimesed saavad mängida mänge ka interaktiivses televisioonis või kasutada jagatud ekraaniga programmeerimist, vaadata ühel ekraanil televiisorit ja teisel ekraanil vestelda, meilida või muid tegevusi teha.
Ringhäälinguorganisatsioonid kasutavad interaktiivset TV-d täiustatud kogemuse loomiseks. Samuti võib see luua kasutajatele kohandatud reklaamikogemuse, edastades reklaame tegevuste ja väljendatud eelistuste alusel. See võib suurendada reklaamide sihtimist ja reklaamijad võivad selle teenuse eest maksta lisatasu. Interneti ja telesaadete sisu ristumine võimaldab ka veebis telesaateid arendada, mis võimaldab neid saateid edastada televisioonis või interaktiivsetes mängusüsteemides.
Kõik meediatarbijad ei võtnud sellist arengut meedias avasüli vastu. Mõned inimesed kartsid, et interaktiivne televisioon põhjustab vaatajate fookuse hajumist, või leidis, et see häirib tähelepanu. Teised kriitikud väljendasid muret sihitud reklaamide ja interaktiivsete programmide sõnumite kaudu lasteni jõudmise pärast. Privaatsusega seotud muredele tõid välja ka mõned tarbijakaitsjad, kes uurisid suunatud reklaamide ja tarbijatevahelise suhtluse süsteeme ning tundsid muret tarbijate privaatsuse kaitsemeetmete puudumise pärast.