Instrumentaallennukoolitus on lennukoolitus, mis aitab pilootidel omandada instrumentaallennupädevuse, tunnistuse, mis näitab, et nad saavad navigeerida ainult lennuinstrumente kasutades, ilma et nad peaksid piloodikabiinist väljapoole vaatama. Instrumentaallennupädevuse saamiseks vajalik koolituse maht varieerub olenevalt eeskirjadest, mis on kehtestatud selle riigi lennuametite poolt, kus piloot soovib litsentsi saada. Ameerika Ühendriikides kulub instrumentaallennupädevuse saamiseks umbes 100 tundi instrumentaallennukoolitust lennukis ja simulaatoritega.
Instrumentaallennupädevusega pilootidel on võimalus lennata instrumentaallennureeglite (IFR) järgi, mis tähendab, et kohalikud lennuametid on otsustanud, et tingimused on piisavalt ohtlikud, et piloodid peavad saama ohutuks navigeerimiseks kasutada lennuinstrumente. Seevastu ilma instrumentaallennupädevuseta saavad piloodid lennata ainult visuaallennureeglite (VFR) järgi, kui nähtavus on ilma instrumentideta lendamiseks piisavalt hea. Tavaliselt peavad piloodid teatud kõrgusest kõrgemal lendamiseks omama ka instrumentaallennupädevust. Instrumentaallennukoolituse omamine annab pilootidele rohkem paindlikkust.
Instrumentaallennu koolitusel tutvutakse pilootidega lennunduses kasutatavate instrumentidega, nagu kõrgusmõõtur, kursinäidik, vertikaalkiiruse näidik, tehishorisont ja õhukiiruse näidik. Piloodid õpivad tundma, mida iga instrument teeb, kuidas iga instrumenti õigesti lugeda ja kuidas tuvastada lennuinstrumentide levinumaid vigu. Seejärel viiakse nad tegelikesse või simuleeritud instrumentaalmeteoroloogilistesse tingimustesse, milles piloodid peaksid instrumentidega navigeerima, andes neile võimaluse oma koolitust kasutada.
Instrumentaallennu koolituse saamiseks peab piloot omama piloodiluba ning sageli eelistavad instruktorid töötada õpilastega, kellel on lennukogemus, et nad tunneksid õhusõidukite VFR-i järgi käitamist. On mitmeid koolitusvõimalusi, sealhulgas instruktorid, kes sõidavad pilootide juurde, et anda õpetust, või lennukoolid, kuhu piloodid saavad registreeruda intensiivseks koolituseks. Koolitus annab piloodile seadusega nõutud tunnid ja oskused, mis on vajalikud ametiasutuste korraldatavate testide sooritamiseks, et otsustada, kas piloot peaks saama instrumentaallennupädevuse või mitte.
Instrumentaallennukoolitus on loodud selleks, et pilootidel oleks IFR-i järgi lennates mugav ja asjatundlik. Isegi pärast treeningut võivad piloodid halbades ilmastikutingimustes desorienteerida ja ikkagi teha halbu valikuid. Vead on eriti levinud pilootide seas, kes alles õpivad või on alles sertifitseeritud. Oma kogemusega piloodid võivad järk-järgult sattuda mitmesugustesse olukordadesse ja tingimustesse, mis muudavad nad lennul osavamaks ja enesekindlamaks.