Inimõiguste ülddeklaratsioon on dokument, mille koostas ÜRO inimõiguste komisjon pärast Teise maailmasõja lõppu. Dokumendi eesmärk oli selgemalt määratleda ÜRO põhikirjas mainitud “õigused”, pakkudes samas ka selget ja üldist inimõiguste määratlust kõigi liikmesriikide jaoks. Deklaratsioon on vahepeal tõlgitud enam kui 300 keelde ja sellele viidatakse väga laialdaselt üle kogu maailma.
Üks dokumendi eestvedajatest oli Eleanor Roosevelt, kes istus dokumendi koostamise ajal komisjoni esinaisena. Roosevelt panustas sellesse ka märkimisväärse hulga tekstidega. 10. detsembril 1948 ratifitseerisid dokumendi ametlikult 48 liikmesriiki, samas kui kaheksa jäid hääletamata.
Kokku sisaldab inimõiguste ülddeklaratsioon 30 artiklit, mis kirjeldavad selgelt põhilisi inimõigusi, nagu piinamisest ja orjusest vabastamine. Deklaratsiooni eesmärk on selgelt ja lihtsalt sätestada kõik õigused, millele inimestel üle maailma on õigus, ning see on pigem nõuandev avaldus kui õiguslikult siduv dokument. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriike julgustatakse neid õigusi toetama, tehes samal ajal dokumendi koopiad laialdaselt kättesaadavaks.
Paljud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklid põhinevad mitme riigi juba olemasolevatel õiguste eelnõudel. Deklaratsiooni eesmärk on edendada võrdsust ja vabadust ning see sisaldab mitmeid artikleid, mis keskenduvad põhilistele õiguskaitsetele, nagu õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Naisi, lapsi ja perekondi käsitletakse ka mitmes artiklis, kuna need rühmad seisavad silmitsi spetsiifiliste probleemidega. Lisaks osutab artikkel 29, et inimestel ja valitsustel on üksteise ees kohustused tagada inimõiguste austamine ja kaitsmine.
Mõned inimesed on kritiseerinud inimõiguste ülddeklaratsiooni, väites, et see on kirjutatud väga lääneliku ja judeo-kristliku eelarvamusega. Deklaratsiooni pärast tunnevad muret eriti moslemid, sest nad on mures, et selle mõned aspektid võivad minna vastuollu nende usuliste veendumustega. Mõned idariigid usuvad ka, et inimõiguste mõiste kuulub pigem lääne filosoofiasse kui kogu maailmale. Vaatamata sellele vastuseisule on paljud idapoolsed riigid või suure moslemi elanikkonnaga riigid ratifitseerinud inimõiguste ülddeklaratsiooni, väljendades oma toetust sellele.