Kui vaesust mõõdetakse sageli piirkonna keskmise sissetuleku või rahaliste ressurssidega, siis ÜRO Arenguprogramm (UNDP) on loonud mõõtmissüsteemi, mis põhineb maailma eri piirkondades puudujäägil. Seda mõõtmist nimetatakse inimvaesuse indeksiks (HPI) ja see kogub andmeid arengumaadest ja kõrgema sissetulekuga riikidest, nii et võrdluse ja vajaduste mõistmise aluseid saab esitada numbriliselt ja graafiliselt. Inimese vaesuse indeksis on kirjas sellised tegurid nagu lühike eluiga, madal kirjaoskuse tase ja üldised elutingimused.
Kasutades puudust vaesuse taseme registreerimiseks, kogub inimvaesuse indeks andmeid arengumaadest, mida märgitakse kui HPI-1, ja suurema sissetulekuga riikidest, mis on rühmitatud HPI-2. ÜRO 2009. aasta inimarengu aruandes sisaldasid 2007. aasta väärtused HPI edetabelit 182 riigi kohta. Näiteks Albaania – 4 – ja Bosnia ja Hertsegoviina – 2.8 – reitingud, mida üldiselt peetakse majanduslikult raskustes Euroopa riikideks, võivad tunduda rabavalt madalamad kui Afganistani – 59.8 – ja Nigeri reitingud – 55.8. Kui aga ühes piirkonnas võivad puududa kõige elementaarsemad ressursid toidu tootmiseks ja vanaduse saavutamiseks, võib teistes piirkondades olla külluslikult toitu, kuid see võib olla vaene muude ressursside või võimaluste poolest. Nende tasakaalustamatuste vaatlemist aitab inimeste vaesuse indeks.
Selle indeksi koostamisel kasutatakse mitut kategooriat. Üks mõõdetavatest kategooriatest on ellujäämine või tõenäosus surra enne 40. eluaastat arengumaades või enne 60. eluaastat kõrgema sissetulekuga piirkonnas. Teine kategooria hõlmab kirjaoskust ja teadmisi või seda, kes ja kui paljud elanikkonnast on haridusvõimalustest ning lugema ja kirjutama õppimisest kõrvale jäetud.
Üldine elukvaliteet või elatustase on inimvaesuse indeksi kolmas näitaja, mida mõõdetakse HPI-1 ja HPI-2 riikide puhul erinevalt. HPI-1 riike hinnatakse puhta ja ohutu veele juurdepääsu puudumise ning alakaaluliste laste protsendi järgi, samas kui HPI-2 riike mõõdetakse allpool vaesuspiiri elavate inimeste arvu järgi. Selle kolmanda kategooria võib kokku võtta kui ressurssidele juurdepääsu puudumise. Neljas kategooria HPI-2 või enamarenenud riikide jaoks on pikaajaline töötus ja üldine ühiskonnaelus osalemise võimaluste puudumine.
ÜRO arenguprogrammi raames võivad need indeksid muutuda, kuna vaesus mõjutab inimrühmi kogu maailmas erineval viisil. Aruanded, mis on Internetis kättesaadavad UNDP veebisaidi kaudu, sisaldavad üldiselt soo ja vanuse kaalutlustel eraldi muutujaid ning neid võib sortida arvutustabelitena, et võrrelda konkreetseid piirkondi või probleeme. Inimvaesuse indeksi mõõtmised võivad samuti jätkuda, kuna ÜRO püüab tuvastada vaesuse kõiki aspekte. Inimeste vaesuse kvantifitseerimise katsed võivad anda täiendavaid võimalusi selle lahendamiseks kas ÜRO või teiste andmeid kasutavate rahvusvaheliste agentuuride kaudu.
SmartAsset.