Inimareng viitab üldisele kasvule ja muutustele, mis toimuvad inimese eluea jooksul alates viljastumisest kuni surmani. Arengupsühholoogid uurivad toimuvaid füüsilisi, vaimseid või kognitiivseid ja sotsiaalseid muutusi, samuti seda, miks või miks mitte ja kuidas need muutused toimuvad. Inimarengu ja arenguteooriate uurimine annab psühholoogidele võimaluse uurida ühiskondlikke ja kultuurilisi norme ja hälbeid läbi iga arenguetapi.
Arengufaasid jaotatakse vanuse ja arengutaseme alusel kategooriatesse. Inimese arenguetapid on sünnieelne areng ja sünd, imikud ja väikelapsed, mänguaastad, kooliaastad, noorukieas, varane täiskasvanuiga, keskmine täiskasvanuiga ja hiline täiskasvanuiga. Igas arenguetapis kogevad inimesed füüsilisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid muutusi. Paljud inimesed läbivad iga etapi normaalseks peetava aja jooksul, kuigi mõnel inimesel on raskusi järgmisse etappi liikumisega või nad jäävad ühes või mitmes valdkonnas teatud arengutasemele kinni.
Arengupsühhopatoloogia uurib inimese normaalset arengut, tuginedes kultuurilistele normidele ja teooriatele, seoses arengu- ja psühholoogiliste häiretega. Häired tekivad siis, kui esineb oluline kõrvalekalle üldisest arenguteooriast või arenguastmest. Arenguteooriatest kasutavad kognitiivset arengut valdavalt psühholoogid. Kognitiivne teooria keskendub mõtlemismustritele, mis mõjutavad inimese uskumusi, käitumist ja hoiakuid igal arengutasemel.
Enamik arengupsühholooge kaasab psühhoanalüütilise teooria, biheiviorismi, sotsiaalkultuurilise teooria ja epigeneetilise teooria erinevaid aspekte oma lähenemisse inimarengu erinevatele etappidele. Psühhoanalüütiline arenguteooria väidab, et teadvustamata sisemised mõtted ja tungid mõjutavad kogu mõtlemist ja käitumist läbi iga etapi. Biheiviorism, tuntud ka kui õppimisteooria, keskendub sellele, kuidas inimesed õpivad ja muudavad konkreetseid käitumisviise. Sotsiokultuuriline teooria viitab sellele, et kogu areng tuleneb inimese ja ühiskonna vastastikusest mõjust. Selles teoorias on ühiskonnal ja kultuuril igas etapis arengus suur roll.
Epigeneetiline teooria keskendub inimese geneetikale ja sellele, kuidas keskkonnamõjud muudavad inimese geene arengu käigus. Läbi aegade on inimareng hõlmanud iga teooria mõnda aspekti, ühendades alateadlikud tungid, käitumise, kognitiivsed võimed, kultuurilised või keskkonnamõjud ja geneetika. Olenemata valitud arenguteooriast on arengupsühholoogid ühel meelel, et nii looduse ehk geneetika kui ka kasvatamise ehk keskkonnamõjude kombinatsioon mängib inimarengus igas etapis võtmerolli. Kõik need tegurid määravad, kuidas inimene areneb füüsiliselt, vaimselt ja sotsiaalselt läbi iga arenguetapi.