Pulsilaine kiirus on meetod, mida kasutatakse veresoonte tervise mõõtmiseks inimeste vananemisel või südame-veresoonkonna süsteemi seisundite diagnoosimiseks. Terved ja painduvad veresooned suudavad paremini neelata vere jõudu, kui see lahkub südamest, enne kui see liigub perifeersete arterite ja kapillaaride poole. Pulsilaine kiiruse mõõtmist kasutatakse arteriaalse jäikuse määramiseks mitteinvasiivsel viisil, mis võib aidata arstidel diagnoosida ja jälgida paljusid vaskulaarseid haigusi, nagu hüpertensioon. Seda mõõdetakse elektroodide kinnitamisega randmetele ja pahkluudele ning tarkvara abil verevoolu ja arterite elastsuse analüüsimiseks.
Südame ümber olevaid suuri artereid ääristavad lihasrakud, aga ka elastiini- ja kollageenikiud, mis on piisavalt paindlikud, et kaitsta artereid, kui veri südamest kõrge rõhu all väljutatakse. Südamelähedased arterid võivad venitada nii, et vere rõhk on väiksem, kui see jõuab kehas väiksemate ja hapramate veresoonteni. See elastsus võimaldab ka rõhul arterite seintele ühtlaselt suruda. Kui elastsus väheneb, võib vererõhk tõusta kogu veresoonkonnas ja südamele on suurem stress.
Mõõtes pulsilaine kiirust kahe koha, näiteks unearteri ja reiearteri vahel, saavad arstid öelda aordi või südamest väljuva peaarteri painduvuse või jäikuse. Seda teavet saab kasutada haigusseisundi diagnoosimiseks ja raviks. Avastada saab selliseid probleeme nagu kõrge vererõhk, arterite kõvenemine ja vereringehäired. Muud meetodid arteriaalse jäikuse jälgimiseks hõlmavad ultraheli ja mustrituvastuse kasutamist aordis pulsi rõhu signaali analüüsimiseks.
Süstoolse ja diastoolse vererõhu väärtusi mõõdetakse pulsilaine kiiruse abil. Samuti saab tuvastada, kui hästi aort summutab vatsakeste ja arteriaalsete impulsside survet. Teaduslikult sai impulsilainete mõõtmise võimalus alguse 1800. aastate alguses ja arteriseina jäikust mõõdetakse Sir Isaac Newtoni teisest liikumisseadusest tuletatud matemaatiliste arvutuste abil. Pulsilaine kiiruse seost arterite seinte jäikusega saab määrata, jagades laine kauguse nii kaugele liikumiseks kuluva aja pikkusega. Verevoolu täpseks mõõtmiseks peavad aga olema lisatud rõhu ja vooluhulga mõõtmised, nii et põhjaliku analüüsi viivad läbi meditsiinitarkvaraprogrammid, mis analüüsivad pulsimõõtmisseadmete andmeid.