Impordi asendamise industrialiseerimine ehk ISI on majandusarengu programm, mille puhul sõltuvus konkreetse riigi impordist on allutatud selle riigi kohalike tööstuste arengule. Seda teooriat rakendasid arenguriigid 20. sajandi jooksul vastusena majanduslikule alaväärsusele võrreldes märkimisväärse tööstustoodanguga riikidega. Tootdes kohapeal tööstuskaupu kohalikuks tarbimiseks, on importi asendava industrialiseerimise eesmärk pakkuda oma kodanikele töövõimalusi, vähendada sõltuvust välisriikidest või iseseisvust ning hoogustada innovatsiooni. Selle fookuse muutmise soodustamiseks kasutatud meetodid hõlmavad kaitsetariife ja impordikvoote.
Kogu 20. sajandi jooksul valitses dihhotoomia tööstusriikide, kes tootsid suures koguses tööstuskaupu, ja arengumaade vahel, kus on palju loodusvarasid, nagu mineraalid või põllumajandustooted. Need arengumaad kannatasid pärast Teist maailmasõda, sest tööstusriigid kulutasid sõjavajaduste valmistamisele rohkem aega kui ekspordiks mõeldud kaupade hankimisele. Lisaks langesid nende arengumaade eripäraks olevate loodustoodete hinnad järsult.
Selle mõistatuse tõttu püüdsid raskustes olevad riigid luua impordi asendamise industrialiseerimise kontseptsiooni. Tööstustaristu tugevdamisega ei alluks need riigid enam nende riikide oludele ja kapriisidele, kust nad importisid. Samuti võiksid nad selle protsessi käigus oma majandust kasvatada, tootes asendustooteid sellele impordile, millele nad tavaliselt tuginesid.
Importi asendava industrialiseerimise eesmärkide saavutamiseks pidid riigid rakendama tavasid, mis piiraksid impordi arvu ja pärsiksid ka kohapeal valmistatud toodete eksporti. Impordimaksud kehtestati selleks, et muuta kohalikud tooted odavamaks kui teistest riikidest toodavad tooted. Samuti kehtestati impordile kvoodid, et stimuleerida kohalikku tootmist, takistades teatud toote importimist rohkem kui piiratud arvul. Arengumaade valitsused tõid kaasa ka ISI, reguleerides väliskaubandust, mis aitas parandada valuuta väärtust.
Paljud suuremad arengumaad, nagu Brasiilia ja India, rakendasid edukalt impordi asendamise industrialiseerimise tavasid, saavutades majandusliku iseseisvuse, milleks süsteem oli loodud. Mõnel juhul esines ka ISI-st negatiivseid tagajärgi. Kuna täiustatud tööstuse tootmise tehnoloogia pärines sageli tööstusriikidest, kellel oli sellele tehnoloogiale patendid, siis kulukad autoritasumaksed pidurdasid sageli kavandatud majanduskasvu. Eeldatav tööhõive suurenemine ISI-d kasutavates riikides sageli ei realiseerunud ning nendes riikides suurenes linnastumine, kuna töötajad kolisid linnadesse, kus asusid uued töökohad, jättes sellega võrreldes kannatama maapiirkonnad.