Tegusõna on sõna, mis tähistab tegevust, kuid tegusõnad võivad olla mitmel kujul, mis muudavad nende tähendust. Käskiv tegusõna on verbi vorm, mis annab juhiseid. Käskiva verbi näide on “Stopp!” Imperatiivsed juhised võivad olla sama tugevad kui käsk või viisakas kui palve.
Inimesed kasutavad imperatiivi, et juhendada kedagi teatud toimingut tegema. Käskiv tegusõna ei pea tähistama füüsilist tegevust, kuid see võib olla verb, näiteks “Mõtle”. Mõned füüsilised juhised imperatiivis on näiteks “Anna”, “Lülita välja” ja “Mine”. Imperatiivide puhul ei kasutata ühtegi subjekti, seega pole vaja öelda “sina”, nagu kontekstis vihjatakse.
Tegelik sõna, mis moodustab imperatiivi, võib olla sõna, millel on keeles muid kasutusviise. Sõna “kõndima”, kui seda kasutatakse juhisena, on imperatiivne tegusõna. Seda saab kasutada ka osana olevikust, näiteks fraasis “ma kõnnin” või osana infinitiivist “kõndima”.
Teine viis imperatiivsetele tegusõnadele viitamiseks on nimetada neid “ülemate tegusõnadeks”. Seda seetõttu, et kui keegi kasutab verbi imperatiivvormi, käsib ta kellelgi teisel midagi teha. Imperatiivi tugevus sõltub sellest, kuidas keegi seda ütleb, ja ka teistest sõnadest lauses. Sõnad nagu “palun” või fraasid nagu “Kui saaksite”, kui need esitatakse pehmel toonil, muudavad kohustusliku juhise vähem ülemuslikuks ja rohkem suunavaks. Inimesed, kellel on autoriteet, nagu vanemad või ülemused, võivad anda tungival toonil kohustuslikke juhiseid, samas kui üksteisega võrdse staatusega inimesed võivad solvamise vältimiseks nõudmist pehmendada.
Hoiatused esitatakse tavaliselt tegusõna imperatiivvormis ja kui need on kirjutatud, sisaldavad need juhise rõhutamiseks hüüumärki. Lapse ema, kes tänavale jookseb, võib hüüda “Stopp!” Kui keegi annab teisele inimesele nõu, annab ta seda sageli kohustuslikus vormis, ehkki pehmelt. “Rääkige sellest oma juhiga” või “Ignoreeri teda – ta on probleemide tekitaja” on laused, mis algavad imperatiivsete tegusõnadega.
Lisaks tegusõna kasutamisele positiivses imperatiivses tähenduses võivad inimesed kasutada ka negatiivset käskivat verbi. Inglise keeles seisneb see eitava tegevussõna asetamises verbi käskiva vormi ette. “Ära” kasutatakse tavaliselt enne imperatiivset tegusõna, et juhendada teist inimest mitte midagi tegema. Üks selline näide on “Ära söö kooki”, mis on “Söö kooki” negatiivne versioon.