Immunofiksatsioon on laboritest, mille arst võib tellida, et otsida teatud valkude olemasolu vere- või uriiniproovis. Mõnikord on eesmärk diagnostika, meditsiinilise probleemi kohta lisateabe saamiseks ja muudel juhtudel võib arst tellida testi, et hinnata patsiendi ravivastust või jälgida käimasolevat meditsiinilist probleemi. Immunofiksatsioonitestiga saab kontrollida vähktõve ja teatud haiguste tunnuseid ning see nõuab umbes kolm tundi laboriaega.
Selles testis võtab tehnik proovi ja teostab selle elektroforeesi, kus vool läbib prooviga geelmaatriksi. Praegune olukord sunnib proovis olevaid valke organiseerima end suuruse järgi, rühmitades sarnaseid sarnasega. Tehnik lisab geelile antigeene. Kui antigeenid leiavad antikehi, millele reageerida, tekitavad nad tumeda triibu. Triip näitab positiivset testi, mis näitab proovis probleemseid antikehi. Tehnik kirjutab tulemused arstile kirja.
Immunofiksatsiooni test on väga kasulik monoklonaalsete immunoglobuliinide otsimisel. Need tekivad siis, kui paljud lähteraku kloonid toodavad kõik identseid immunoglobuliine, nagu on näha selliste haigusseisunditega nagu müeloom patsientidel. Positiivne tulemus ei tähenda tingimata, et patsiendil on vähk või mõni muu monoklonaalsete immunoglobuliinidega seotud haigus, kuid see võib kindlasti olla indikaator täiendava diagnostilise testimise vajadusele põhjuse väljaselgitamiseks.
Immunofiksatsiooni üheks eeliseks on suhteline kiirus võrreldes teiste saadaolevate testidega. See võib olla ka tundlikum. Oma laboriruumidega haiglas võib olla võimalik tulemusi väga kiiresti ümber pöörata, välja arvatud juhul, kui laboril on suur töökoormus. Patsiendid, kes tunnevad muret selle pärast, kui kaua nad peavad testi tulemusi ootama, võivad küsida oma arstidelt, mida oodata.
Nagu teistegi laboritestide puhul, ei ole immunofiksatsiooni testi positiivsed ja negatiivsed tulemused tingimata lõplikud. Paljud tegurid võivad viia valede tulemusteni ja arst võib soovida täiendavat testi. Võimalik on ka ebaselge tulemus, kui patsiendi juhtumi kohta kindlate järelduste tegemiseks ei ole piisavalt teavet. Arst võib paluda testi korrata ja näha, kas on võimalik saada paremaid tulemusi, või soovitada teistsugust testi. Ravi alustamiseks ei piisa ainult analüüsitulemustest; arst peab arvesse võtma ka kõiki patsiendi läbivaatuse tulemusi.