Imagistlik luule on poeetilise kirjutamise stiil, mis tekkis lühidalt 20. sajandi alguses ja mis keskendus konkreetsele objektile või kujutisele kui luuletuse peamisele teemale. Seda tüüpi luule paistis silma eelkõige selge ja ülevaatliku keelekasutuse poolest, mis jäi poeetiliseks ja võis siiski kasutada selliseid vahendeid nagu metafoor või sarnasus, jäädes samas täpseks ega jäljendanud romantiliste luuletajatega sageli seostatud lillelist luulet. Imagistlik luule kui liikumine ei kestnud kuigi kaua, kuid avaldas tohutut mõju neile luuletajatele, kes järgnesid.
Imagistliku luule sündi seostatakse sageli Inglismaaga, täpsemalt Londoni piirkonnaga, ning see on suuresti tingitud poeet Hilda Doolittle’i ning kirjaniku ja toimetaja Ezra Poundi kohtumisest. Pound luges Doolittle’i luuletuse, esitas kriitikat ja edastas selle seejärel avaldamiseks, kusjuures luuletaja nimi muudeti “HD Imagiste”-ks, millest liikumine ka oma nime sai. See juhtus 1912. aastal, kuid 1917. aastaks oli imagisti luuleliikumine sisuliselt lõppenud.
Selle lühikese aja jooksul tekitasid mitmete luuletajate teosed aga lugejates, eriti teistes luuletajates, sellise reaktsiooni, et selle mõju on luules tunda olnud juba mitu aastakümmet. Imagistliku luule põhieesmärk on keskenduda konkreetsele teemale või stseenile ja jäädvustada see pilt lihtsas ja täpses keeles. Selles raamistikus sai aga luuletaja edasi anda viimistletud kujundeid ja kontseptsioone, kasutades lihtsasti arusaadavat keelt, isegi kui see väljendas keerulisi ideid. Need teosed olid tavaliselt kirjutatud vabavärsis, ilma keeruliste riimistruktuurideta ja ilma romantilise luule ja sarnaste teostega sageli seostatud lillelisest ja liigsest keelepruugist.
Ehkki imagistide luuleliikumine oli lühiajaline, on luuletajad jätkuvalt imagistide loomingust mõjutatud. See hõlmab nii Doolittle’i kui ka luuletajate Amy Lowelli ja William Carlos Williamsi teoseid. Imagistide luuleliikumist järginud luuletajad, nagu TS Eliot, EE Cummings ja Allen Ginsberg, ammutasid sageli imagistide teoseid kui näiteid keelevabadusest, mis suutsid väljendada keerukust isegi siis, kui nad kirjeldasid lihtsat või lühidalt. Paljud moodsal ja postmodernistlikul ajastul kirjutavad luuletajad on jätkuvalt pidanud neid teoseid ilmeka, kuid samas meeldejääva väljenduskeele parimateks näideteks.