Kunstlik võimlemine on dünaamiline spordiala, kus võimlejad sooritavad lühikesed rutiinid spetsiaalselt selle spordiala jaoks loodud varustusel. Mäng on tuntud oma artistlikkuse ja graatsilisuse poolest ning nõuab, et võimlejad näitaksid saltot, ümberpööramist ja muid akrobaatilisi liigutusi tehes erakordset tasakaalu, jõudu ja paindlikkust. Kuigi on ka teisi võimlemisalasid, on iluvõimlemine üldsuse seas üldiselt kõige tuntum. Tegelikult võib seda nimetada spordi klassikaliseks või traditsiooniliseks distsipliiniks. Populaarsel spordialal kasutatakse meeste ja naiste võistlusteks erinevaid aparaate, seda sooritavad olümpiatasemel eliitsportlased ning kasutatakse keerulist punktisüsteemi.
Võistlustasandil on iluvõimlemine meestele ja naistele tavaliselt jagatud eraldi programmideks, kusjuures kasutatavates aparaatides on mõningaid erinevusi ja sarnasusi. Näiteks hüppehüpe leidub nii meeste kui ka naiste võistlustel. Sel juhul jooksevad võimlejad hüppelaua juurde, hüppavad hüppelaua abil üles ja asetavad käed võlvkelvele. Kui võimleja õhku tõstetakse, teeb ta keerdumisi ja muid liigutusi. Põrandaharjutusi, mis hõlmavad hüppeid ja hüppeid, mida tehakse kevadpõrandal, leiab ka mõlema soo võistlustel.
Naiste iluvõimlemises on veel kaks sündmust. Üks neist sündmustest on tasakaaluvihk, mis nõuab, et naisvõimleja jääks ümberpööramise ja pööramise ajal tasakaaluks tasasel puitlaual, mis on maapinnast mitu jalga kõrgemal. Teine on ebaühtlased latid, mille puhul kasutatakse seadet, mis koosneb kahest horisontaalsest ribast, mis on seatud põrandast erinevale kõrgusele ja üksteisest mitme jala kaugusel. Kui naisvõimleja kõigub ja hüppab kahe kangi vahel, püüab ta püsida pidevas liikumises ning sooritada õhus pöördeid ja liigutusi.
Meeste iluvõimlemine sisaldab kahte kangi kasutades üritust. Paralleelvardad on sarnased naiste ebatasastele ribadele, kuid kasutavad paari horisontaalseid ribasid. Mehed võistlevad ka kõrgel latil, mis koosneb ühest horisontaalsest latist, mis on asetatud 8 jala (2.5 meetri) kõrgusele maapinnast. Üritus on keskendunud jõule ja jõule ning mehed sooritavad üldiselt pöördeid ja pöördeid, pöörates samal ajal täielikult ümber baari.
Meeste iluvõimlemises peetakse üldiselt enim jõudu nõudvaks ürituseks künnisrõngaid. Seade koosneb kahest rihmade küljes rippuvast paralleelsest rõngast. Sõrmusi mõlemas käes hoides kiiguvad mehed ja näitavad liigutusi paigal hoides täpsust. Mehed võistlevad ka pommihobusel, pika tala, mille mõlemal küljel on käepidemed. Toetades kogu oma keharaskust kätele, sooritavad meesvõimlejad erinevaid kehaliigutusi, nagu jalgade kiigutamine ja kätel seismine.
Alates tänapäevaste olümpiamängude algusest 1896. aastal on iluvõimlemine jäänud mängude alaliseks sündmuskohaks. Üldjuhul jaguneb olümpiavõimlemine meeskondlikuks, universaalseks ja individuaalvõimlemiseks. Võistkondlikul eelvõistlusel võistlevad oma rahvuskoondistesse pääsenud eliitvõimlejad kõigil aladel ning kumulatiivsed punktisummad otsustavad, millised võistkonnad pääsevad finaali, kus jagatakse medaleid. Selle vooru hinded määravad ka kindlaks, milline võimleja liigub edasi, et võistelda individuaalalade finaalis ja mitmevõistluse finaalis, mis ühendab võimlejate punktisummad kõigil seadmetel.
Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon juhib iluvõimlemist ja rahvusvaheline punktiarvestus toimub tavaliselt kindlaksmääratud punktisüsteemi abil, mida nimetatakse punktikoodiks. Koodeksi kohaselt hindavad iga võimlemisrutiini kaks kohtunikku. Esimene paneel annab hinde, mis hindab rutiini raskust, elementide ühendamist ja vajalike oskuste demonstreerimist. Kasutades algskoorina 10.0, võtab teine hindamiskomisjon punktid maha vale sooritamise, kukkumiste või tehnikaprobleemide alusel. Need kaks punkti kombineeritakse, et määrata üldskoor.