Kristlikus religioonis kirjeldab ilmutus otsest suhtlust Jumala ja inimkonna vahel, et Ta avaldaks või edastaks vaimseid tõdesid oma olemuse kohta. Ilmutusteoloogia viitab formaalsete doktriinide või religioossete arvamuste kogumile, mis püüavad määratleda ilmutuse olemust, tähendust ja ulatust. Samuti üritab see eristada ilmutust teistest religioossetest mõistetest, nagu jumalik inspiratsioon ja jumalik abi. Märkimisväärne osa teoloogiast kaitseb mitte ainult ilmutuse olemasolu, vaid ka selle vajalikkust, kui inimene tahab saada tõelist arusaama Jumala olemusest.
Kuigi ilmutusteoloogia võib kristluse eri sektides erineda, on igal teoloogial mõned põhijooned. Selline teoloogia teeb üldiselt kõigepealt kindlaks, miks ilmutus kui mõiste on võimalik, ja ilmutuse olemuse. Kui see võimalus on tõestatud, näidatakse veelgi, miks on ilmutus kristliku usu jaoks moraalselt vajalik. Olles kindlaks teinud ilmutuse vajalikkuse, seavad erinevad teoloogiad välja kriteeriumid, mille järgi ilmutus on, et eristada seda muudest viisidest, kuidas Jumal näitab inimesele enda aspekte. Tavaliselt eristatakse siis kristlikke ilmutusi, mis on Jumala poolt kristliku kiriku kui keha jaoks mõeldud, ja privaatseid ilmutusi, mis on suunatud üksikule hingele.
Ilmutusteoloogias on ilmutuse võimalus vaieldamatu, kui Jumal eksisteerib isikliku Jumalana. Olles andnud inimesele jõu arutleda ja oma mõtteid teistele inimestele edastada, ei saanud ta ise olla võimeline suhtlema oma loominguga. Ilmutuse tuum seisneb selles, et see on Jumala otsene kõne inimesele. Ilmutatud tõed võivad olla üleloomulike vahenditega, sest muidu ei pruugi need olla inimmõistusele kättesaadavad. Tema suhtlus võib toimuda sureliku instrumendi, näiteks prohveti, kaudu.
Tõendina Jumala vahetu suhtluse vajalikkusest tsiteerib ilmutusteoloogia inimkonna ajalugu ja maailma praegust olukorda. Moraalses mõttes on ilmne, et inimkond ei suuda mõista loodusseaduse aluspõhimõtteid ega omandada õigeks eluks vajalikke teadmisi ilma Jumala ilmutusteta. Kuigi haruldane inimene võib avastada mõningaid põhitõdesid loodus- ja vaimsete seaduste kohta, on ilmutus vajalik, et suurem osa inimkonnast saaks neid tõdesid mõista.
Tõelise ilmutuse kindlaksmääramise kriteeriumid võivad kristlike sektide vahel erineda. Üldiselt peaks see vastama väljakujunenud religioossele doktriinile ning mõistusele ja loomuseadustele, Jumala poolt inimesele sisendatud olemuslikule õige ja vale tundele. Peab olema sisemine veendumus ilmutatud õpetuse tõesuses ja selles, et see peegeldab inimese suurimaid püüdlusi. Selle eelised nii avalikule kui ka eraelule peaksid olema ilmsed.
Teoloogia eristab kristlikke ja privaatseid ilmutusi. Kristlikud ilmutused on Jumala sõnumid kogu kristliku kiriku kui ihu hüvanguks. Need on ilmutused, mille Jumal tegi teatavaks oma Poja Jeesuse Kristuse ja Kristuse apostlite kaudu. Kristlik usk tunnistab ka seda, et Jumala poolt soositud üksikutele hingedele tehakse isiklikke ilmutusi. Neid ilmutusi aktsepteeritakse seni, kuni neis pole midagi, mis oleks vastuolus väljakujunenud doktriiniga või mis õõnestaks teiste usku.