Koos Odüsseiaga on Ilias osa ajaloo vanimast eepilise luulekogust. Ilias on Vana-Kreeka luuletus, mille, nagu ka Odüsseia, on väidetavalt loonud mees nimega Homeros. Kuigi kellelgi pole nende lugude autori kohta konkreetseid tõendeid, on laialt levinud seisukoht, et Homeros oli pime Joonia bard. Odüsseia ja Ilias loodi millalgi vahemikus 800–700 eKr. Nende luuletuste vanuse poolest konkureerides loodi Hesiodose teosed umbes 700 eKr.
“Iliast” on tõlgitud kümnetesse keeltesse, kohandatud lavale ja ekraanile ning see on inspireerinud ütlemata palju lugusid, romaane ja luuletusi. Homerose ajal aga kirjandust lehel ei hinnatud. Selle asemel, et neid trükkida ja lugejatele omaette nautimiseks levitada, esitas autor lugusid suuliselt. Homeros, Hesiodos ja nendega sarnased mehed toodi kuninglikesse õukondadesse või aadlike kodudesse kõnelema, võib-olla meelelahutuseks pärast sööki.
Ilias algab järgmiste sõnadega:
Laula, jumalanna, Peleuse poja Achilleuse raevu,
hävitav raev, mis saatis ahhaialastele lugematuid valusid…
On selge, et raev on algusest peale luuletuse oluline osa. Tegelikult tähendab sõna iliad vanakreeka keeles “raevu” või “viha”. Teemaga kooskõlas on “Ilias” uskumatult verine kirjandus. Homerose stroofides areneb lugu sündmustest, mis leidsid aset Kreeka Trooja piiramise kümnendal aastal. Lisaks on see seotud kreeka mütoloogias olulise mängija Achilleuse vihaga. Achilleuse viha on seotud Briseise-nimelise orjannaga, kes anti talle võitluse eest auhinnaks. Agamemnon häbistab Achilleust, võttes temalt Briseise, mis viib Achilleuse lahkumiseni sõjast.
“Iliases” saavad Achilleuse ja teda saatvad Myrmidoni sõdalased troojalastelt lüüa kreeklased. Neid pekstakse kõvasti ja nad annavad peaaegu alla. Kui aga Achilleuse kallis sõber Patroclus saab alla Trooja prints Hektori poolt, naaseb ta lahinguväljale kahekordse raevuga. Kuna ta on Hektorist nii raevunud, mõrvab Achilleus ta ja keeldub tema surnukeha oma isale tagastamast. Selle asemel hoiab ta seda lunaraha eest. Priam, Hektori isa, nõustub lunarahaga ja eepiline poeem lõpeb kadunud Trooja printsi matmisega.