Ideoloogiline kriitika on kriitika vorm, mis on tavaliselt suunatud konkreetse teose või kõne ideograafidele, et paremini mõista teose lõplikku sisu. Ideograafid on teose sees „artefaktid”, sageli kas konkreetsed sõnad või kujutised, millel on suurem sümboolne tähendus, mida mõistetakse ja vaadeldakse kultuuritasandil. Ameerika ingliskeelsed sõnad, nagu “õiglus” või “vabadus”, on ideograafid, millel on rohkem tähendust kui lihtsalt sõnastiku määratlus. Ideoloogiline kriitika on sageli suunatud poliitilisele diskursusele või kirjalikele teostele, et tuvastada teose suurem tähendus ja seejärel määrata selle teisese tähenduse kehtivus.
Seda tüüpi kriitika aluseks on see, et keeles ja visuaalses sümboolikas on teatud artefakte, mida nimetatakse ideograafideks. Need ideograafid annavad konkreetses kultuurikontekstis suuremat tähendust kui puhtalt denotatiivsel tasandil. Näiteks sõna “vabadus” kasutatakse sageli Ameerika poliitilises diskursuses ja seda on kasutatud kogu Ameerika ajaloo vältel. Ometi on selle sõna tähendus aastakümnete jooksul muutunud ning sellel on olnud teatud kultuurilised kontekstid ja tähendused, mis ületavad “vabaduse” kui sõnaraamatu definitsiooni põhiidee.
Ideoloogilist kriitikat kasutatakse seda tüüpi ideograafide tuvastamiseks ja selle kultuurilise tähenduse kasutamise kontrollimiseks konkreetses suhtluses. Kui Ameerika poliitik kasutab kõne ajal näiteks sõna “vabadus”, võib keegi ideoloogilise kriitikaga esmalt tuvastada, et tegemist on ideograafiga, ja seejärel mõelda, miks seda kasutati. “Vabaduse” puhul on selle kasutamine sageli mõeldud ameeriklaste koondamiseks ühise eesmärgi või ideaali taha, kuna “vabadust” peetakse sageli kõrgeimaks poliitiliseks “hüveks”, mida saab teha. Ideograafina on vähesed sõnad Ameerika poliitilises dialoogis võimsamad ja annavad edasi suuremat tähendust, kuid sarnaselt teiste ideograafidega on selle tähendus aja jooksul muutunud ja seda tuleks kriitika huvides käsitleda laiemas kontekstis.
Näiteks 1776. aastal võis “vabadus” tähendada “vabadust türanniast” Briti monarhia ja selle võimu näol Ameerika kolooniate üle. Tänapäevasel “vabaduse” kasutusel pole aga midagi pistmist Briti võimuga ja seega käsitleb ideoloogiline kriitika seda, kuidas ideograaf “vabadus” on aja jooksul muutunud. Nüüd kasutatakse seda tavaliselt selleks, et propageerida ideed levitada “Ameerika vabadust” teistesse riikidesse. Ideoloogilise kriitika abil saab keegi tuvastada, et “vabadus” on toiminud ideograafina sadu aastaid, kuigi selle tähendus on muutunud ja võib Prantsusmaa, Saksamaa või Iraagi kodanikule tähendada midagi hoopis muud.