ID on Sigmund Freudi välja töötatud termin ajuosa kirjeldamiseks. Ta kasutas ka mõisteid ego ja superego, et kirjeldada kahte teist ajuosa, mis koos ID-ga juhivad isiksust. See on konkreetselt kõik meie lihtsad vajadused naudingute, toidu ja ellujäämise järele. Freudi jaoks esindas see iga inimese instinktiivset käitumist.
Freudi sõnul ei hooli id sellest, kas tema vajadused on ratsionaalsed või kahjulikud. See on tavaline allhoovus, mis mõnikord sunnib meid käituma isekalt või hävitavalt, kui me ei kasuta selle kontrollimiseks oma ego ja superegost. Alati ei ole id halb või hea või moraalse väärtusega. See on pigem amoraalne kui ebamoraalne, kuna see ei sisalda moraalseid kontrolle. Selle asemel täidab superego seda tööd ja ta kinnitab järk-järgult identiteedile moraali, et panna ego käituma.
Väikesed lapsed, eriti imikud, on id-juhitavad. Kuna neil on väga vähe moraalset kontseptsiooni ja minimaalne arusaam ühiskonna reeglitest või teiste vajadustest, hakkavad nad peaaegu kogu aeg küsima seda, mida nad tahavad. Seda võib näha vajaduses olla toidetud, käes hoida, piisavalt magada ja omada puhtaid mähkmeid.
Kui beebi hakkab kasvama, omandab ta enesetunde, ego ja tunnetuse oma kodu ühiskonna ja hiljem selle maailma ühiskonna poolt kehtestatud reeglitest, mida nimetatakse superegoks. Kuid lastel kulub kaua aega, enne kui nad jõuavad ID-st juhitud kohast selle kontrolli alla, ja mõned ei õpi. Seda võib näha lapse väites, et kõik majas on “minu oma”, või äkilistes vihahoogudes, kui tema soovid nurjatakse.
Isegi hästi kohanenud inimestel on oma id-põhised hetked. Selle näiteks on mugava toidu söömine. Äkiline vihapuhang on teist tüüpi ID-reaktsioon. See ei ole ratsionaalne ja tavaliselt pole sellest abi, kuid see on tavaline.
Freud vaatleks sõltuvust tekitavat käitumist, eriti seal, kus puudub väline füüsiline sõltuvus, nagu hasartmängusõltuvus, ostlemine või seksisõltuvus, kui käitumist, mida juhib suuresti id. Nendel juhtudel tähendaks ravi õppimist seda kontrollima või vähemalt ignoreerima.