Hydrops fetalis ehk fetal hydrops on loodete või vastsündinute seisund, mille korral südamesse, kopsudesse või kõhuõõnde või naha alla koguneb ebanormaalne ja potentsiaalselt ohtlik kogus vedelikku. Hüdropsefetalise diagnoosimiseks peab vähemalt kahte neist ruumidest mõjutama kogunenud vedelik. Seda seisundit võivad põhjustada aneemia, kongestiivne südamepuudulikkus ja lümfisüsteemi obstruktsioon. Hydrops fetalis’e sümptomiteks on naha verevalumid, maksaturse, raske kollatõbi, hingamisraskused, raske aneemia ja südamepuudulikkus.
Loode on eriti haavatav vedeliku tootmise ja vereringe muutuste ning seega ka vedeliku kogunemise suhtes. See haavatavus ilmneb seetõttu, et loote kapillaarid on paremini läbilaskvad, mis tähendab, et vedelik saab kergemini sisse ja välja liikuda. Kui sellised haigused nagu aneemia või südamepuudulikkus põhjustavad südame töö vähenemist, peab süda hapniku jaotamiseks rohkem tööd tegema. Selle tulemuseks on suurenenud surve veenidele, suurenenud kapillaaride läbilaskvus ja suurenenud kalduvus vedeliku kogunemiseks teatud kohtadesse.
Hüdropse fetalise kõige levinum põhjus on aneemia, mida iseloomustab vere hapnikusisalduse vähenemine. See seisund vähendab südame töövõimet ja muudab selle raskemaks. Loote aneemia põhjuseks võivad olla geneetilised defektid ning südame- või kopsuprobleemid. Teine loote aneemia põhjus on reesus-ühildamatus raseda ja tema kandva loote vahel.
Reesussobimatus on tingitud raseda ja loote veregruppide erinevusest. Kui rase naine on reesusfaktori suhtes negatiivne ja lootel on reesusfaktori suhtes positiivne, esineb reesus-sobimatuse oht. Sellises olukorras võib naise immuunsüsteem rünnata lapse punaseid vereliblesid, põhjustades tõsist aneemiat. Reesussobimatust saab vältida immunoteraapia ravimitega, mis ei lase naise immuunsüsteemil rünnata punaseid vereliblesid.
Hydrops fetalis diagnoositakse tavaliselt ultraheliuuringu käigus, mida tehakse tüüpilise raseduse ajal mitu korda, et seda ja muid probleeme tuvastada. Kui loodet mõjutab vesitõbi, näitab ultraheli emakas liigset lootevett ja normaalsest suuremat platsentat. Ultraheli tuvastab ka piirkonnad, kus lootele on kogunenud liigne vedelik.
Loote hüdropsi ravi sõltub haigusseisundi põhjusest ja sellest, kas vesitõbi esineb enne sündi või sünnituse ajal. Kui haigusseisund diagnoositakse enne sündi ja loode on piisavalt vana, et väljaspool emakat ellu jääda, võib esile kutsuda varajase sünnituse. Kui see ei ole võimalik ja vesitõbi on põhjustatud aneemiast, võidakse lootele teha emakasisene vereülekanne.
Pärast sündi saab vastsündinu täiendavat ravi. Kui põhjuseks on näiteks kongestiivne südamepuudulikkus, hõlmab ravi ravimeid, mis aitavad eemaldada kehast liigset vedelikku, et leevendada südame ja neerude koormust. Kui haigusseisundi põhjustab aneemia, tehakse lapsele üks või mitu vereülekannet, et asendada kadunud punased verelibled.