Hüsteeria on vananenud meditsiiniline termin, mida kasutatakse kõnekeeles endiselt äärmise hirmu või emotsiooni seisundi ja sellest tuleneva irratsionaalse käitumise viitamiseks. Seda terminit kasutati algselt naiste kirjeldamiseks, kes käitusid irratsionaalselt oletatava emakahäire tõttu. 1980. aastal asendas Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (APA) diagnoosi “hüsteeriline neuroos, konversioonitüüp” diagnoosiga “konversioonihäire”.
Sõna on tuletatud kreeka keelest “emakas”. Iidse meditsiini mõtte kohaselt kannatasid pikemat aega seksuaalvahekorrast hoidunud naised psüühikahäirete all, mille põhjuseks oli emaka taandumine kehasse ja teiste organite kokkusurumine. See teooria taaselustati 19. sajandi meditsiinis ja uuesti 1920. aastatel Freudi psühholoogiliste teooriate mõjul. Indutseeritud orgasmi kasutati väidetavalt hüsteeriliste naiste raviks. Nn naiste hüsteeria mõiste on sellest ajast peale diskrediteeritud.
Kaasaegses psühholoogilises mõttes on hüsteeriat kahte tüüpi: somatoformne ja dissotsiatiivne. Somatoformset hüsteeriat iseloomustavad füüsilised või psühhosomaatilised sümptomid. Üks näide on konversioonihäire, mille puhul esinevad neuroloogilised sümptomid, nagu halvatus, valu ja krambid, ilma neuroloogilise põhjuseta. Teised näited hõlmavad keha düsmorfset häiret, kroonilise väsimussündroomi ja hüpohondriat. Selle vormiga patsiendid ei teeskle oma haigusi; pigem on sümptomitel bioloogilise asemel psühholoogiline ehk anorgaaniline põhjus.
Dissotsiatiivset hüsteeriat iseloomustab fuugaseisund, muidu tuntud kui amneesia, mille puhul patsient kogeb teatud määral identiteedi kaotust. Mälukaotus ja isiksuse muutused on tavalised sümptomid. Sarnaselt teisele tüübile ei ole fuuga olek tahtlik kõrvalehoidmine, vaid tegelik meeldejäämise kaotus psühholoogilise stressi või trauma tõttu.
Praegune psühhiaatriline teooria väidab, et see seisund on keha katse toime tulla psühholoogilise stressiga. Patsiendile võib sellest olla kasu, näiteks välditakse seda, mis stressi põhjustab; Näiteks võib keegi jääda liiga haigeks, et jätkata tööd stressirohke töökohal või elada üksi. Mõnikord pole aga nähtavat kasu; Näiteks võivad inimesel tekkida mürgistuse sümptomid, kuna ta arvab, et ta on mürgitatud.