Hüpotoonia on meditsiiniline termin, mida kasutatakse lihastoonuse languse kirjeldamiseks. Hüpotooniaga inimestel on liikumistakistus piiratud, mistõttu nende keha muutub pehmeks ja lõdvaks. Klassikalise hüpotoonia näite puhul libiseb kaenlaalust tõstetud imik vanema käest, kuna tema kätel ei ole piisavalt lihastoonust, et imik end püsti hoida. See seisund esineb tavaliselt mõne muu haigusseisundi osana, kuigi see võib ilmneda ka iseseisvalt.
Enamik hüpotoonia juhtumeid esineb imikutel, kuigi lihastoonuse puudumine võib ilmneda igal eluperioodil. Seisund võib olla tingitud kaasasündinud haigusest, nagu Tay-Sachs või lihasdüstroofia, või omandatud seisundist, nagu rahhiit, hüpotüreoidism või entsefaliit. Kõigil juhtudel avaldavad jäsemed minimaalset takistust, kui need tõmmatakse painutatud asendisse, ja patsient ei saa oma jäsemeid täielikult painutada.
Hüpotoonia põhjuse väljaselgitamine võib olla raske, eriti noortel patsientidel. Mõnel juhul peegeldab see neuroloogilist probleemi, mis võib ilmneda kõikjal ajus või seljaajus, kuid selle põhjuseks võib olla ka müopaatia ehk lihaste endi probleem. Juhtudel, kui põhjus ei ole ilmne, võib haigusseisundit nimetada “healoomuliseks kaasasündinud hüpotooniaks”, kuigi tegelikult ei ole hüpotoonia alati healoomuline.
Hüpotooniaga inimesed kogevad halba lihaskontrolli ning neil võib olla raskusi närimise, neelamise ja rääkimisega. Seisund võib olla piisavalt tõsine, et takistada patsiendil kõndimast ja muude füüsiliste tegevustega tegelemast ning see võib aja jooksul järk-järgult halveneda, kui patsiendile ei anta piisavat toetavat ravi.
Kui patsiendil diagnoositakse hüpotoonia, soovitab arst tavaliselt konsulteerida neuroloogiga koos teiste eriarstidega, kes suudavad haigusseisundi põhjuseid välja selgitada ja ravisoovitusi pakkuda. Hüpotooniat ei saa välja ravida, kuid on võimalik kasutada füsioteraapiat, et aidata patsiendil toime tulla ja arendada oskusi, mis aitavad tal iseseisvalt elada. Samuti võib olla võimalik parandada lihaste toonust raviga, mis aitab patsiendil nautida aktiivsemat elu.
Kui kellelgi tekib äkiline lihastoonuse kaotus, tuleb ta arsti juurde ravile viia, sest lihastoonuse kadumine peegeldab reeglina terviseprobleemi. See kehtib eriti imikute puhul, kuna imikud ei saa oma vanematega kogetavate sümptomite osas suhelda, mis tähendab, et vanemad peavad olema tähelepanelikud sümptomite suhtes, mida nad oma lastel täheldavad.