Hüpertoonia on meditsiiniline seisund, mida iseloomustab suurenenud lihaspinge, mis põhjustab lihaste venitusraskusi. Hüpertooniat nimetatakse sageli ebanormaalseks lihasjäikuseks ja see on levinud selliste haiguste puhul nagu tserebraalparalüüs, kuigi see võib areneda ka teadmata põhjuseta. Looduslikud haigusprotsessid ja traumaatilised vigastused põhjustavad mõnikord hüpertoonia arengut. Ravi võib hõlmata retseptiravimite kasutamist ja füüsilist või tööteraapiat või kõige raskematel juhtudel võib osutuda vajalikuks kirurgiline sekkumine.
Hüpertooniat on kahte erinevat tüüpi, mida nimetatakse kas spastiliseks või düstooniliseks. Spastilise hüpertooniaga kaasnevad jäigad lihased, kontrollimatud lihasspasmid ja lihaste kokkutõmbed, mis sageli tunduvad elektrilöögina. Seda tüüpi hüpertooniat leitakse sageli tserebraalparalüüsi või seljaaju vigastusega patsientidel. Düstooniline hüpertoonia hõlmab lihaste jäikust, mis tähendab, et isegi füsioterapeudil võib olla probleeme lihaste venitamisega. See on Parkinsoni tõve sagedane tüsistus.
Mõlemat tüüpi hüpertoonia raviks kasutatakse sageli retseptiravimeid. Mõned neist ravimitest on ette nähtud suu kaudu võtmiseks, teised aga otse kehasse süstimiseks. Tavaliste suukaudsete ravimite hulka kuuluvad diasepaam, dantroleen või baklofeen. Baklofeeni võib kasutada ka süstina. Botuliintoksiini võib nende lihashaiguste raviks kasutada ka süstitavas vormis.
Füüsiline ja tegevusteraapia on sageli abiks lihaste venitamisel. Patsiendil võidakse soovitada teha erinevaid liikumisharjutusi, et kahjustatud lihased ei muutuks liikumiseks liiga jäigaks. Mõjutatud lihaste sagedane venitamine võib samuti osutuda kasulikuks. Need meetodid on kõige edukamad, kui neid alustada võimalikult kiiresti pärast haigusseisundi algust.
Rasketel juhtudel, kui lihased ei veni isegi meditsiinitöötajate abiga, võib osutuda vajalikuks intensiivsem meditsiiniline sekkumine. Sel eesmärgil kasutatav kirurgia on sel eesmärgil kasutatav selektiivne risotoomia. Selle protseduuri käigus lõigatakse lihaspinge tekitamise eest vastutavad närvid. Seda tüüpi operatsioon aitab sageli patsiendil taastada vähemalt mõningase suurenenud liikumistaseme.
Hüpertoonia all kannatavate inimeste prognoos sõltub suuresti nii haigusseisundi tõsidusest kui ka selle põhjusest. See seisund võib põhjustada erineva raskusastmega valu ja funktsionaalseid piiranguid, jättes mõnikord patsiendile mulje, nagu oleks üldine elukvaliteet langenud. Õige arstiabi ja hea emotsionaalne tugisüsteem võivad sageli aidata parandada nii patsiendi tervist kui ka elukvaliteeti.