Ehkki täpse määratluse üle vaieldakse, defineeritakse hüperreaalsust üldiselt kui seisundit, kus reaalne ja väljamõeldis segunevad nii, et pole selget vahet, kus üks lõpeb ja teine algab. See on postmodernne filosoofia, mis tegeleb osaliselt semiootikaga ehk inimeste igapäevaelus ümbritsevate märkide ja nende tähenduse uurimisega. Prantsuse sotsioloog ja filosoof Jean Baudrillard uuris hüperreaalsust, et märkida, kuidas inimesed hakkasid aktsepteerima reaalsuse simuleeritud versioone. Kui piir tegeliku ja muudetud esituse vahel hägusus, seadis ta kahtluse alla, kas massimeedia ajastul on miski tõeliselt reaalne.
Et mõista, kuidas saab midagi tõelist segada kujutletuga, võib kasutada kuningliku krooni näidet. Kuninga kroon sümboliseerib tema tiitlit ja võimu; kroon ise on mõttetu, kuid ta on omandanud tähenduse, mille ühiskond on talle monarhia esindusena andnud. Krooni tegelikkus ja selle hüperreaalsus, mida see tähistab – rikkus, võim, kuulsus – on omavahel lahutamatult põimunud.
Kaasaegses maailmas on suur osa “reaalsusest” mingil viisil vahendatud. Teavet redigeeritakse ja pakitakse uudistesaadetesse, nii et seda, mis on tõeline, töödeldakse ja kujundatakse sageli nii, et see sobiks konkreetse narratiivi struktuuriga. Hüperreaalsuses muutub koopia tegelikust väärtuslikumaks ja see, mida miski sümboliseerib, on olulisem kui see, mis asi tegelikult on. Kasulik näide selle kohta on, kuidas on muutunud rahakasutus, sest kunagisest kahe sarnase väärtusega asja vahetusest — näiteks kahe võrdse väärtusega eseme vahetuskaubast või väärismetallide vahetamisest kaupade vastu — on saanud digitaalsete ühtede ja nullidega kauplemine krediit- või deebetkaardiga kaupadele, mille hind võib olla vähe seotud nende tegeliku väärtusega.
Hüperreaalsus võib võtta ka reaalsuse vormi proxy abil, kus inimene võtab kellegi teise versiooni reaalsusest enda omaks. Mõnel inimesel, kes vaatab kaua seebioopereid, tekib inimestevahelistest suhetest nägemus, mis on viltu näiteks sellest, kuidas seebiooperi autorid tegelasi kujutavad. Mõned inimesed hakkavad neid äärmuslikke dramaatilisi suhteid pidama tõelisteks ja hakkavad sotsiaalseid suhteid ja olukordi hindama selle kõrgendatud reaalsuse objektiivi järgi.
Mõned teoreetikud väidavad, et üha rohkem inimesi elab kaasaegses kultuuris hüperreaalsuses, olles sageli rohkem seotud hüperreaalse maailmaga kui reaalse maailmaga. Meediapildid, Internet, arvutimängud ja virtuaalmaailmad viivad inimesi reaalsest maailmast välja sagedamini ja pikemaks ajaks kui kunagi varem. Selle tulemusena hägustub nende seos reaalse maailmaga ebareaalsega ning reaalsuse saavutamise asemel võib osutuda olulisemaks sümbolite omaksvõtmine; Mõned inimesed võivad näiteks uskuda, et nad võivad olla rokkstaarid või kuulsused, kui nad lihtsalt käituvad nii, nagu nad oleksid.
Hüperreaalsust kasutatakse reklaamides ära peaaegu kõige jaoks, kasutades pseudomaailma, et võimaldada inimestel olla sellised tegelased, nagu nad soovivad. Reklaam müüb avalikkusele tugevate ja ihaldusväärsete piltide kaudu ning paljud tarbijad ostavad brändi vaatenurka ja tooteid. Kui tarbija soovib, et teda nähakse seksiikoonina, peaks ta ostma kõige kallimad teksad, mis on kantud või kujundatud tema lemmikkuulsuse poolt. Kuigi riietel endal on piiratud tegelik väärtus, sümboliseerivad need olemist, mida mõned tarbijad soovivad.
Iga kord, kui inimene siseneb teatud teemaga suurde ostupiirkonda, võib ta siseneda hüperreaalsesse maailma. Teemapargid nagu Disneyworld® või Las Vegase kasiinod on hüperreaalsus, millesse inimene võib eksida nii kauaks, kuni tema raha jätkub. Nendes kohtades pole reaalsust, on vaid konstruktsioon, mis on loodud reaalsust esindama, võimaldades inimesel ajutiselt eksisteerida maailmas väljaspool seda, mis on tegelik.