Hüperkorrektsioon on keeleteaduses kasutatav termin, mis viitab mingisugusele veale või hääldusvigale keeles, mis tavaliselt tuleneb soovist olla liiga formaalne või liiga korrektne. Tavaliselt võtavad need, kes teevad hüperkorrektsiooni vea, keelelise reegli ja rakendavad seda seal, kus seda ei tohiks rakendada. Hüperkompensatsioon ja hüpervälisus on levinumad veatüübid. Inglise keeles on need vead sageli grammatilised ja mõned hüperkorrektsiooni vormid selles keeles hõlmavad isiklikke asesõnu ja eessõnade kasutamist lause lõpus. Hüperkorrektsioon võib esineda ka häälduses, tavaliselt isikute puhul, kes õpivad uut keelt.
Grammatiline hüperkompensatsioon on tõenäoliselt üks levinumaid hüperkorrektsiooni liike ja viitab olukorrale, kus reegli erandit peetakse ekslikult reegliks. Näiteks tegusõna “kaevama”; algselt oli selle sõna minevik tavapärane “kaevatud”, kuid sellest ajast alates on see vorm muutunud arhailiseks. Ületunnitöö hakati laialdasemalt kasutama ebakorrapärast vormi “kaevatud” ja see on nüüd standard, kus see oli enne erandit.
Hüpervõõrsus tekib siis, kui ühe keele grammatilisi reegleid rakendatakse teise keele suhtes. Näiteks ingliskeelset terminit habanero peppers hääldatakse mõnikord “habañero”, kuigi see pole algse hispaaniakeelse sõna järgi õige. Seda võisid mõjutada inglise keele kõnelejad, kes avastasid jalapeño algse hispaaniakeelse häälduse ja kasutasid seda ekslikult sõnale habanero.
Levinud inglise keele hüperkorrektsioon hõlmab küsimust “sina ja mina” versus “sina ja mina”. Grammatiliselt tuleks endist fraasi kasutada enne lause verbi, kus “ma lähen kinno” on õige võrreldes “Ma lähen kinno”. Reeglist mõistmata ja arvatavasti minevikus korduvalt “sina ja mina” suhtes korrigeeritud, teevad paljud ülekompensatsiooni ja ütlevad: “Ta läheb teie ja minuga kinno.” Sel juhul oleks “sina ja mina” tõeliselt õige termin.
Eessõnade kasutamine lause lõpus on inglise keeles veel üks hüperkorrektsioonile kalduv olukord. Tegelikkuses ei ole lause lõpus olevas eessõnas üldiselt midagi halba, kuigi selle vältimine muudab lause tavaliselt selgemaks. See eessõnade kasutamine mõisteti minevikus hukka ja seetõttu muudavad paljud oma laused kohmakamaks, püüdes sellest valest reeglist kinni pidada. Kuulus näide on tsitaat: “See on selline tüütu jama, millega ma ei hakka!” arvatakse olevat öelnud Winston Churchill.
Kui häälduses esineb hüperkorrektsioon, tähendab see tavaliselt, et teatud sõna hääldusreeglit rakendatakse teistele valesti. Neile, kes õpivad uut keelt, võib viga esineda ka foneetiliselt kui hüpervõõrastuse vorm. Sel juhul ajab inimene segamini oma emakeele ja õpitava keele telefonid, teadmata, millal teatud telefone on vaja ja millal mitte. Teine sõna selle kohta on ülereguleerimine.