Käitumisteaduse valdkonnas määratletakse hüperkineesi tavaliselt kui võimetust kontrollida liigset liikumist või suutmatust paigal istuda või säilitada füüsilist stabiilsust ja psühholoogilist keskendumist. Hüperkinees on seotud ADD ehk tähelepanupuudulikkuse häire ja ADHD ehk tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivse häirega. Seda seisundit leitakse sageli noorematel patsientidel, kui see häirib nende haridust. Käitumisspetsialistid pööravad suurt tähelepanu selle ravile, et see ei segaks noorema patsiendi elulist arengut.
Kliinilised psühholoogid ja teised spetsialistid peavad hoolikalt uurima hüperkineetilise häire sümptomeid, et hinnata, kas tegemist on õpiraskustega ja millised tegurid aitavad kaasa tähelepanupuudulikkuse hüperkineetilisele häirele või sarnasele käitumisprobleemile. Hüperkineesihäirete tavalised sümptomid on leitud rahvusvahelisest ICD 10 koodikogust. Nende hulka kuuluvad vähene tähelepanu ülesannetele, sobimatu või liigne verbaalne väljund ja helitugevus. Teine levinud probleem on istumise, seismise ja kõndimise asendamine jooksmise, ronimise ja raskemate tegevustega. Kvalifitseeritud spetsialistid on koolitatud neid hüperkineetilise seisundi olulisi sümptomeid ära tundma.
Arstid kasutavad hüperkineetiliste statsionaarsete patsientide raviks mitmesuguseid lahendusi. Mõned hüperkineesiga alaealised patsiendid järgivad lihtsaid käitumisjuhiseid. Teised võivad vajada dieedi muutmist. Samuti on mitmeid ravimeid, mida arstid määravad selle ja muude sarnaste haigusseisundite jaoks.
Üldise ja üldise käitumisprobleemina erineb hüperkinees põhimõtteliselt sarnastest mõistetest nagu telekinees. Mõned inimesed vahetavad neid sõnu sageli omavahel, kuna hüperkinees annab varjundi kineetilisele aktiivsusele, mis ületab inimese normaalset ulatust. Telekinees või psühhokinees on vastuoluline paranormaalne termin, mis tähistab inimese võimet tegevust projitseerida.
Kaasaegses Ameerika kirjanduses ilmnevad mitmesugused telekineesi või psühhokineesi vormid. Üks selline tüüp on seisund, mida nimetatakse pürokineesiks ehk inimese võimeks tuld eemalt juhtida. Neid termineid ei tohiks segi ajada hüperkineesiga, mis on kliiniline termin tunnustatud inimese seisundi kohta.
Hüperkineesi küsimus kerkib sageli päevakorda pedagoogide seas, kes soovivad parandada oma koolide üldisi standardeid. See seisund võib olla osa konverentsist, kus käsitletakse alaealiste tingimusi ja kuidas neid praktiliselt käsitleda. Kõrgetasemelised administratiivsed koolitajad uurivad, kuidas need tingimused õpikeskkonda mõjutavad ja kuidas neid kogu õpikogukonna huve silmas pidades juhtida. Enamik pedagooge mõistab, et sellest seisundist mõjutatud õpilased võivad edu saavutamiseks vajada lisaressursse.