Üks inimese loomulikumaid väljendusvorme on laulmine. Seetõttu pole üllatav, et kui inimesed kummardavad jumalust, kellesse nad usuvad, laulavad nad seda tehes. Jumalateenistuse ajal laulmist esineb kõigis religioonides üle kogu maailma. Hümni iseenesest peetakse üldiselt kristliku usu territooriumiks, kuigi teistel usunditel on hümnist oma versioon.
Hümni kirjeldatakse üldiselt kui palvet või kiitust Jumalale, mis on seatud akordmuusika saatel stroofidesse ja mõeldud laulmiseks koguduse poolt. Selles mõttes on hümn enamiku lääne muusika kavand. Enamikul populaarsetel lauludel on salmid ja refrään, mida lauldakse kindla meloodiareaga. Nad võtavad selle otse hümnivormist, kuigi mitte igal hümnil pole koori.
Hümn sai alguse juutide jumalateenistusest, kuna templis ja sünagoogides lauldi psalme. Pärast seda, kui kristlusest sai väljakujunenud religioon, olid need psalmid kirikutes jätkuvalt populaarsed, kuna enamik varakristlasi oli üles kasvanud juudi usus. Püha Benedictus kohandas neid struktuure kuuendal sajandil, töötades välja selle nimel, mida praegu nimetatakse gregooriuse lauluks.
Mungad ja nunnad laulsid teatud kellaaegadel erinevaid palveid ja psalme, mis kutsusid esile jumaliku ameti ehk tundide liturgia, mida paljud ordud, eriti kloostriordud, ikka iga päev laulavad. Peamiselt lauldi kogu missa jumalateenistus. Laulmine hõlmab muide teatud arvu sõnade laulmist samal noodil, kusjuures toon tõuseb või langeb rea lõpus. Seda on raske hästi teha ja see nõuab palju harjutamist. Seega oli keskmisel kogudusel raske laulmist täielikult omaks võtta.
Umbes protestantliku reformatsiooni ajal tekkis lauluga rahutus, mida lauldi siis täielikult ladina keeles, kirikukeeles. Kummardajad tahtsid laulda oma emakeeles ehk “rahvakeeles”. Kui protestantlik kirik hakkas kinnistuma, kirjutasid sellised suured heliloojad nagu Johann Sebastian Bach kauneid kooriteoseid, mis olid mõeldud rühmade laulmiseks. Järk-järgult arenes kirikumuusika kogudustele, mis laulsid jumalateenistusel paljusid laule.
Dr Isaac Wattsi peetakse “inglise hümnoodia isaks” ja talle omistatakse üle 700 hümni kirjutamise. Tema töö 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses viis hümni kirikus austuse ja imetluse paika. Ta kirjutas sõnad armastatud jõululaulule “Rõõm maailmale” ja teistele hümnidele, nagu “Kui ma uurin imelist risti” ja “Oo Jumal, meie abi minevikus”. Neid peetakse kristliku kiriku suurteks hümnideks ja neid võib leida peaaegu kõigist protestantlikest lauluraamatutest.
Teised armastatud hümnid, nagu “Amazing Grace” ja “How Great Thou Art”, on mõnevõrra kaasaegsemad ja peegeldavad muutuvat muusikatraditsiooni. Hümn on viimase 75 aasta jooksul mõnevõrra muutunud, peegeldades rohkem ilmaliku muusika helisid. Mõned jumalateenijad võtavad omaks uued hümnivormid, teised aga klassikalisi vorme. Mõlemal on palju pakkuda ja õpetada kummardajale või vaimuliku muusika õpetlasele.