Kunstnike liikumine, mida praegu tuntakse Hudsoni jõe koolina, õitses 19. sajandi keskpaigas Ameerikas, kujutades lääne ülevaid maastikke. Need maalikunstnikud rajasid oma filosoofia ideaalile, et loodus on Jumal, ja pühendusid maastikele, mis kutsusid esile sama aukartust ja aukartust.
Thomas Cole asutas liikumise 1825. aastal dialoogis selliste kirjanduslike transtsendentalistidega nagu Henry David Thoreau ja Ralph Waldo Emerson. Nad kõik uskusid ideaali, et Ameerika uus identiteet on piiramatu potentsiaal. Eemal Euroopa rangest, lämmatavast kultuurist uurisid nad uut vaimsust. New Yorgi osariigi toores ja avatud vaade tõmbas Hudsoni jõe kooli “rikkumata” looduslike moodustiste potentsiaalse väeni. Inimese suhtlemine loodusega sümboliseeris tagasipöördumist puhta ja otsese Jumala kummardamise juurde. Kunstnikel oli intuitsioon taastoota vaatajas sama kummardamist, esindades ülevat.
Uus oli ka nende metoodika ja tehnika. Võtmekujude, nagu Asher Durand ja Frederic Church, maalid ilmestavad standardkompositsiooni. Suurel lõuendil on vaade dramaatilises valguses. Sageli koidikul või õhtuhämaruses asetsevad väikesed esiplaanil olevad inimesed rõhutavad vaate ülevust. Kujutus soosib realismi, kuid rõhutatud valgustus romantiseerib maastikku. Langenud puud ja kännud on populaarne üleva troop, mis tuletab meile meelde looduse hävitamise ja uuendamise jõudu.
Hudsoni jõe kool propageeris natsionalistlikku tegevuskava. Nad murdsid Euroopa romantikutega teise vaatenurga oma riigi rollile Ameerikas. Nad uskusid, et Ameerika iseseisvus peegeldub “tühjas” kõrbes. See arusaam ärgitas neid asustama läänt, nagu on ette näinud ilmselge saatus. Moraalne kohustus kogeda, kuid mitte rikkuda kõrbe ilu, eiras võimalikku moraalset kohustust nende ees, kes juba elavad rahulolevalt mandri “metsikus”. Ameeriklased rannikul elavates linnades unistasid iseseisvast elamisest mägedes. Kodusõja täielik katastroof aga hävitas kunstnike ideaalid ja Hudsoni jõe kooli töö soikus 1876. aasta paiku.