Mõiste hospiits viitab üldisele füüsilisele ja emotsionaalsele hooldusele, mida osutatakse surevatele inimestele ja nende peredele nii statsionaarses kui ka koduses hoolduses. Statsionaarsed hospiitsid kasutavad sageli vabatahtlikke, et pakkuda terminali patsientidele seltsi ja kaaslast koos nende meditsiini- ja õendustöötajatega. Hospiitsi vabatahtlikud läbivad enne organisatsioonis teenistuse ametlikku alustamist erineval määral asutusele orienteerumise ja hospiitsi koolituse. Vabatahtliku haiglakoolitus hõlmab sageli suremise füüsiliste ja emotsionaalsete protsesside, surmaetappide, leina määratluse ja sellega toimetuleku meetodi ning erinevate ravi- ja abistamismeetoditega kurssi viimist. Kõigi õigus- ja arstiabinõuete täitmiseks võib haiglakoolitus hõlmata ka nakkustõrjet, privaatsust ja ametlikke edasijõudnuid.
Vabatahtlike haiglakoolitus võib mõne nädala jooksul hõlmata ligikaudu kakskümmend kuni nelikümmend tundi juhendamist ja orienteerumist. Vabatahtlikel palutakse omakorda töötada vabatahtlikuna etteantud arv tunde nädalas minimaalselt aasta. Hospiitsi vabatahtlike lubatav aeg võib ulatuda kahest tunnist nädalas kuni organisatsiooni kehtestatud maksimumini. Vabatahtlikel palutakse vaid lubada, kui kaua nad järjepidevalt teenida saavad. Hospiitsikoolitus viiakse üldjuhul läbi väikestes rühmades ja tunnid toimuvad vastavalt vajadusele.
Vabatahtlike hospiitsikoolitustel on tugevalt rõhk suhtlemisel ja seltskonnal. Need ei ole väikesed ega tähtsusetud ülesanded. Surma ja suremise protsessid peletavad sageli eemale sõbrad ja perekonna ning patsiendid on sageli üksildased keset kõige võõrastavamaid olukordi. Kuulamine on peamine suhtlusvahend, mida vabatahtlikele koolituse ajal õpetatakse. Olenevalt nende seisundist võivad patsiendid tunda vajadust seostada mälestusi, anekdoote või autobiograafilist teavet ning vabatahtlikke koolitatakse aktiivselt kuulama.
Hospiitskoolitusel tutvustatakse ka palliatiivse ravi ehk mugavushoolduse filosoofiat vabatahtlikele ja nende rolli valu kontrolli all hoidmisel. Näiteks valuvaigistid on kõige tõhusamad, kui neid manustatakse enne, kui valu on muutunud tugevaks. Patsiendid ei soovi mõnikord valuvaigistit küsida, arvates, et nad peavad ootama, kuni õde ravimit pakub. Vabatahtlikke õpetatakse haiglakoolitusel ära tundma süveneva ebamugavuse märke – nagu ärrituvus, rahutus või vastupidi, teatud tüüpi stoiline liikumatus – ja teavitama sellest töötajaid. Patsiendi raviskeemi võib muuta, et kajastada valuvaigistite sagedasemat manustamist.