Mõiste horcrux on JK Rowlingu leiutis, teda mainiti esmakordselt kuuendas Harry Potteri romaanis “Harry Potter ja poolevereline prints”. Horkruksi loomine tekib siis, kui inimene rebib hinge, sooritades intensiivselt kurja teo, näiteks mõrva. See osa hingest, mis on ära rebitud, on seejärel ümbritsetud teatud tüüpi tähendusrikka objektiga. Seega, kui horkruksiga inimese füüsiline keha hävitataks, poleks inimene ikkagi surnud, välja arvatud juhul, kui leitaks ja hävitataks ka hingetükki sisaldav horkruks.
Rowling kasutab seda terminit selgitamaks, miks Voldemortil õnnestus üheaastast Harryt tappa üritades ellu jääda tagasilöögi saanud tapmisneedus. Suur osa kuuendast raamatust käsitleb koolijuhataja Dumbledore’i juhendamist Harryle horkrukside kohta, mille Voldemort tõenäoliselt lõi. Need horkruksid hoidsid Voldemorti elus, kuigi tal puudus keha kuni neljanda raamatu “Harry Potter ja tulepeeker” lõpuni.
Kuuenda raamatu kaudu saab Harry teada, et kõigist Voldemortile kõige kallimatest kohtadest oli Sigatüükas kõige kallim nõia- ja võlukool. Seega on kooli asutajate esemed Voldemorti jaoks tõenäolised kohad horkrukside varjamiseks. Dumbledore viitab ka sellele, et Voldemort ei loonud mitte ühe horkruksi, vaid tõenäolisemalt seitse. Selle tulemusel pole Harry lõppeesmärk mitte ainult Voldemorti võitmine, vaid ka ülejäänud horkrukside hävitamine.
Seni on eemaldatud kaks horkruksi. Harry hävitas ühe teises romaanis “Harry Potter ja saladuste kamber” päeviku kujul, mille Tom Riddle/Voldemort umbes 16-aastaselt koostas. Dumbledore hävitab kuuenda romaani alguses veel ühe. See viitab sellele, et veel viis horkruksi tuleb hävitada.
Kuuendast raamatust teame, et Sigatüüka ühele asutajale Salazar Slytherinile kuuluv medaljon sisaldab horkruksi, kuigi seda ei peideta seal, kuhu Voldemort arvab. Võltshorkruks sisaldab RAB-i märget, mis ütleb, et ta on võtnud tõelise horkruksi. RAB on tõenäoliselt Regulus Black ja medaljon asub tõenäoliselt majas, mille Harry pärib Sirius Blackilt, Reguluse vennalt ja Harry ristiisalt.
Tõenäoliselt on veel üks horkruks, mis kuulub teisele Sigatüüka asutajale Helga Hufflepuffile. Võimalik, et Voldemorti madu Nagini sisaldab teist. See jätab veel kaks leida, võib-olla objektidel, mis kuuluvad kahele teisele Sigatüüka asutajale, Ravenclawile ja Gryffindorile. Mõned on ka oletanud, et Harry ise kui Voldemorti kuritegude ohver võib olla horcrux, mis võib kaasa tuua Harry enda surma osana Voldemorti lüüasaamisest.
Horkruksi luues ja hinge rebides muutub võlur vähem inimeseks. Ühe horkruksi loomine on piisavalt halb. Seitsme loomine on Harry Potteri maailmas kohutav, sest inimene muutub üha vähem inimeseks ja tegutseb pisikese moonutatud hingega. Kui Dumbledore need teadmised Harryle annab, annab ta mõista, et kuna Voldemortil on jäänud vaid natuke hinge, on Harryl teatud eelised. Harry võitleb puhta ja täieliku hingega, omades seega jõudu, mida Voldemort “ei tea”, nagu soovitab Viies raamat.
Siiski on Harry Potteri veebilehtedel mõned teooriad, mille kohaselt võis Dumbledore ise luua horkruksi, kui ta alistas kurja võluri Grindenwaldi. Enamik viitab sellele, et horcrux võib asuda Dumbledore’i ustavas fööniksis Fawkesis. See on parimal juhul küsitav, kuid võib viidata sellele, et Dumbledore pole tegelikult surnud.
Dumbledore on aga alati väitnud, et elu loomulik edenemine viib surmani, ja viitab sellele esimese raamatu lõpus kui “järgmisele suurele seiklusele”. Näib ebatõenäoline, et Dumbledore oma hinge sel moel rebiks, sest ta hindab kogu ja puhast hinge üle kõige.
Horcrux’i kohta võib öelda, et see on metafooriline hävingu kohta, mis juhtub hingega, kui inimene sooritab kurja teo ja ei kahetse mingil moel. Ülejäänud horcruxid figureerivad tõenäoliselt suures osas Harry Potteri sarja viimases raamatus, kuna need on Voldemorti täieliku võitmise võti.