Hoppin’ john on riisi- ja oaroog, mis on levinud Aafrikas, Kariibi mere saartel ja Ameerika Ühendriikide kaguosas. Roog on tavaliselt valmistatud pikateralisest valgest riisist ja mustadest hernestest, kuigi võib kasutada ka muud tüüpi ube või herneid. Traditsiooniline hoppin ‘johni retsept sisaldab ka kuubikuteks lõigatud sibulat ja soolast sealiha.
Igal leibkonnal ja piirkonnal on oma hoppin’ johni ettevalmistamise meetod. Mõnes kohas keedetakse riis ja herned koos; teistes keedetakse riis ja herned eraldi ning serveeritakse koos laua taga. Mustsilmherneste variatsioonide hulka kuuluvad mustad oad, aedoad ja põldherned. Roale soolase maitse andmiseks võib kasutada singikangasid, pekiselja või peekonit. Mõned kokad lisavad roale ka vorste.
Palju folkloori on seotud hoppin’ johniga, kuigi nime päritolu on ebakindel. Arvatakse, et see on valesti hääldatud tuletis prantsusekeelsest tuvihernest tähistavast sõnast “pois de pigeon”, mida hääldatakse õigesti “pwah-duh-pee-zhon”. Muude võimalike päritolude hulka kuuluvad hüüdnimi lonkavale mehele nimega John või traditsioon kutsuda õhtusööki väljendiga “Hope sisse, John”.
Hoppin’ john on uusaastapäeval kõige populaarsem eine. Arvatakse, et see toob õnne ja õitsengut, eriti kui seda serveeritakse lehtköögiviljadega, nagu kaelus, sinep või lehtkapsas. Mõnikord peidetakse tassi lisaõnne saamiseks münt. Kui järgmisel päeval serveeritakse järelejäänud hoppin’ johni, nimetatakse seda Skippin’ Jennyks või Limpin’ Kate’iks.
Roog ilmus esmakordselt Uues Maailmas Atlandi ookeani keskosa mereäärsetel rannikuvahelistel saartel ja Lõuna-Carolina madalatel maadel. Üks värvikamaid viiteid hoppin’ johnile Ameerika kirjanduses on Carson McCullersi romaanis “Pulma liige”. Selles lõigus väljendab peategelane oma kirge roa vastu:
“Praegu oli Johni hüppamine F. Jasmine’i lemmiktoit. Ta oli neid alati hoiatanud, et nad lehvitaksid tema nina ees taldrikut riisi ja hernestega, et veenduda, et viga ei ole; sest kui temasse jäetaks hinge hingus, tõusis ta istuma ja sööks, aga kui ta tundis hüppava joani lõhna ega segaks, siis võisid nad lihtsalt kirstu naelutada ja olla kindlad, et ta on tõesti surnud.