Homerose sarnasus on tavalise võrdsuse pikem versioon. See on kahe asja, sealhulgas tegelaste, tegude ja looduse otsene võrdlus. Olles pikem, võib Homerose võrdus võrrelda ühte inimest või tegevust rohkem kui ühe asjaga või võib võrdlust venitada. Homeros kasutas seda esmakordselt sellistes luuletustes nagu “Ilias” ja “Odüsseia”. Seda nimetatakse ka eepiliseks sarnasuseks ja sellest ajast alates on seda kasutanud sellised luuletajad nagu Virgil ja Dante Alighieri.
Sarnasused on kahe asja võrdlused. See on kõnekujund, mida kirjanduses sageli kasutatakse igapäevakõne otsesematele lausetele ornamentika lisamiseks. Sarnasus seob sihtmärgi sellega, millega seda võrreldakse, kasutades selliseid sõnu nagu “nagu”, “meeldib” ja “kui”. Näited: „Ta laulis nagu krigisevad rattapidurid” või „Ta jalg lõksus nagu tikutops”.
Iga Homerose sarnasus algab esialgse võrdlusega. Seejärel tõmmatakse see välja sekundaarseteks võrdlusteks, mis lisavad sügavamaid tähendusi. Üldine Homerose sarnasus kipub kestma umbes neli kuni kuus salmirida. Need sarnasused kipuvad võrdlema inimese iseloomu või tegevust millegi loomulikuga. See looduslik element võib olla loom, näiteks lõvi või kotkas, või nähtus nagu torm või juga või midagi jumalakartlikumat.
Homerose võrdsust ei tohiks segi ajada metafooriga. Metafoor on ühe asja otsene asendamine teisega. Eepilised sarnasused võrdlevad otseselt kahte asja kõrvuti. Neid kasutatakse luules kaunistustena ja kirjeldatavale isikule või tegevusele tähelepanu tõmbamiseks. Vergilius annab oma “Aeneidis” hea näite Homerose võrdsusest:
“Nii sageli, kui suures rahvamassis on mäss tekkinud
ja tavaline rahvahulk möllab nende hinges;
ja nüüd lendavad tõrvikud ja kivid ning meeletus varustab käsi;
siis, kui nad on juhuslikult mõnda meest näinud
lojaalsuses ja teenustes olulised, nad on vait ja seisavad püsti tõstetud kõrvadega;
et mees juhib nende meelt sõnadega ja rahustab nende südant.
Homer ja Dante kasutasid Vergiliusest peenemaid sarnasusi. Vergiliuse oma, nagu see Neptuuni võrdlus oraatoriga, on otsekohene ja puudulik. Homeros kasutas oma sarnasusi sügavate hetkede täiustamiseks ja sügavuse lisamiseks. Üks näide “Iliasest” on see, kus ta võrdleb Menalaost metsiku metsalisega. Analoogia tekitab lugeja/kuulaja teadvuses spetsiifilisi kujutlusi, nii et ta kujutab Menalaost sõna otseses mõttes Pariisi jahtiva metsloomana.
Homerose sarnasuse ülesanne on süstida luuletusse lüürilisi võtteid, kui luuletaja kirjeldab midagi proosalist. Mõju on ka sümboolika kasutamine, et lisada sellele inimesele või tegevusele sügavam tähendus. Ta kasutas seda ka eriliste tegelaste esiletõstmiseks. Näiteks kasutas Homeros eepilisi sarnasusi, et tutvustada ja uuesti tutvustada Agamemnoni iga kord, kui ta võitlusse astus.