Hokett on termin, mida kasutatakse muusikas rütmilise lineaarse tehnika kirjeldamiseks, kasutades kahte häält või mängijat, mis vahelduvad üksteisega. Kaks häält või mängijat ei laula ega mängi samal ajal, vaid pigem vahetult üksteise järel, jättes nende kahe vahele vähe või üldse mitte pausi. Seda saab kasutada ka rohkem kui kahe hääle või mängijaga. Tundub, et hääled ei sega üksteist, vaid kõlavad kohe pärast teise lõppu, tekitades lühikesi edasi-tagasi rütmilist muusikat. Hoketitehnikat kasutatakse mõnikord ka ühel häälel, kus üks laulja laulab üksi, kuid lühikeste fraaside või lühikeste vaheaegadega lauldud nootidega, erinevalt traditsioonilistest meloodiafraasidest.
Hocketing ilmus esmakordselt 13. sajandil ja on tihedalt seotud Notre Dame’i katedraali muusikaga. Kõige tavalisem kombinatsioon hoketis on pikkade nootide muster kombineerituna lühikeste nootidega. Hocketi meetod oleks tavapäraste rütmiliste nootide vahele segatud, luues pika muusikapala. Suuremad kompositsioonid koostati tavaliselt kuue erineva eelseadistatud rütmimustriga. Hocketingi esines üldiselt motettides, dirigentides ja organades.
Kolmeteistkümnenda sajandi keskpaigas nimetati motette ja muid lühikesi palasid hokettideks. Nendel lauludel on kogu teose vältel hocketing. Sel ajal tekkis veel üks tehnika, mida nimetati “modaalseks kärpimiseks”. Seda tehnikat seostati ühe rütmiga, mida kutsuti ka režiimiks, mis muutus ilma pingutuseta teiseks režiimiks.
Hocketing sai väga levinud 14. sajandi alguses. Hockets oli kiire ja lihtne koostada, nii et sellest sai muusikakirjutajate jaoks populaarne tehnika. Konservatiivsed kirikud hoidusid muusikast, mis kasutas hoketi tehnikat, kuna seda kasutatakse peavoolumuusikas.
Mõnes prantsuse muusikas esitleti hoketi meetodit, eriti chatše, kaanoneid ja šansoone. Hocketingi näiteid võib leida ka Itaalia cacciast ja madrigalidest. Kuigi mõnikord kasutati seda lauludes laialdaselt, kasutati hocketingi mõnikord ka väikeses rollis muusikalises kompositsioonis, et jäljendada kogelemist, nuttu või loomade müra. Hocketing langes 14. sajandi lõpuks välja, asendades sujuvama, meloodilisema muusikaga.
Hocketingi võib leida hilisematel sajanditel, mõnes klassikalises muusikas. Teatud tüüpi Aafrika muusikas kasutatakse trummide, ksülofonide ja muude muusikariistadega hoketitehnikat. Seda tehnikat on kasutanud veel mõned kultuurid ning seda leidub mõnes Šveitsi Alpidest pärit laulus ja mõnes Uus-Guinea tantsumuusikas.