Hobikahju on rahaline kahju, mida ei saa taotleda ettevõtlusmaksu mahaarvamisena, kuna see tuleneb tegevusest, mille eesmärk ei olnud teenida kasumit. “Hobikahju” täpne määratlus on jurisdiktsiooniti erinev. Kuigi seda mõistet kasutatakse kõige sagedamini Ameerika Ühendriikides, võib ka teistes riikides kehtida maksupoliitika, mis piirab võimalust taotleda maksusoodustusi sellistelt ettevõtmistelt tehtud ettevõtmistel, mis ei ole tõelised äritegevused. Hobikahjureegel aitab ära hoida maksupettusi, keelates maksusoodustuste tegemise kulude puhul, mis ei ole päriselt seotud kasumit taotleva äritegevusega. Kui eraisiku tegevust ei peeta legitiimse äritegevuseks vajalikuks, võib maksuagentuur liigitada projekti hobiks ning hobidega seotud kulutused on sageli maksuseadustikuga rangelt piiratud. Näiteks USA-s saab hobikulu võtta ainult detailiderohke mahaarvamisena.
Nii Ameerika Ühendriikides kui ka teistes riikides saavad ettevõttega tegelevad üksikisikud oma brutotulust maha arvata ettevõtte juhtimise kulud. Need kulud, nagu reisimine, meelelahutus ja kontori või muu rajatise ülalpidamiskulud, võivad olla märkimisväärsed. Selle tulemusena võib ettevõtte omanik nende kulude mahaarvamisega oma maksukohustust tõsiselt piirata. Valitsuse maksuagentuurid, nagu Internal Revenue Service (IRS), on teadlikud sellest, kuidas need piirangud võivad maksutulusid vähendada, ja on seega kehtestanud hobikahju poliitika, mis määratleb maksustamise eesmärgil legitiimse äritegevuse olemuse.
Olukordades, kus ettevõtte omanik taotleb maksuvähendustena mitmesuguseid kulusid ja kahjusid, võib maksukogumisagentuur maksumaksja nõudeid uurida või kontrollida, kohaldades hobikahju reegleid, et tagada mahaarvamiste õiguspärasus. Ameerika Ühendriikides uurib maksuekspert ettevõtte ja selle omaniku üksikasju, et teha kindlaks, kas ettevõte on tõeline ettevõte või omaniku jaoks hobi. Kaalutlused hõlmavad seda, kas omanik toetub ettevõttest saadavatele tuludele ja kas kahjumid olid ettenägematute sündmuste tagajärg või tekkisid ettevõtte algfaasis. Uurija võib üle vaadata ka ettevõtte finantsdokumendid, mis hõlmavad mitut viimast aastat. Olukordades, kus ettevõte on praegusele auditile eelnevatel aastatel kasumit teeninud, võib uurija tõenäolisemalt pidada äritegevuse mahaarvamisi õiguspäraseks.