Hipokampuse skleroos on haigus, mille korral närvirakud surevad ja ajupiirkonnas, mida nimetatakse hipokampuseks, moodustub armkude. Seda haigusseisundit seostatakse teadaolevalt kuni kolmveerandi oimusagara epilepsia juhtudest – haigus, mille puhul inimesed kogevad ebatavalisi aistinguid koos emotsioonide ja käitumise, lihasspasmide ja mõnikord krampidega. Vaatamata sellele tugevale seosele ei ole teada, kas hipokampuse skleroos põhjustab oimusagara epilepsiat või oimusagara epilepsia hipokampuse skleroosi. Võimalik, et mõlemad seisundid on seotud mõne teise aluseks oleva kõrvalekaldega.
Hipokampus asub aju piirkonnas, mida nimetatakse mediaalseks oimusagaraks ja kus see moodustab osa limbilisest süsteemist. Osana limbilisest süsteemist, mis tegeleb haistmismeele, hirmutunde ja pikaajalise mälu kujunemisega, osaleb hipokampus uute mälestuste moodustamises. Arvatakse, et see mängib rolli ka nn ruumilises navigatsioonis – protsessis, mis sõltub sellest, kas inimesed suudavad meeles pidada ja võrrelda oma praegust ja varasemat asukohta keskkonnas, et orienteeruda. Kuigi selle ajupiirkonna skleroos on kõige sagedamini seotud oimusagara epilepsiaga, on sageli kaasatud ka muud limbilise süsteemi struktuurid, nagu amügdala, mis kontrollib hirmutunnet.
Magnetresonantstomograafia (MRI) abil on peamine muutus, mida hipokampuse skleroosi mõjutanud hipokampuses täheldatakse, suuruse vähenemine. Hipokampuse proove mikroskoobi all vaadates on võimalik näha, et üksikud närvirakud on kadunud ja tekkinud on armid. Arvatakse, et selle kahjustuse põhjuseks võib olla teatud neurotransmitterite, närvide vahel signaale edastavate kemikaalide, liigsest vabanemisest. Need konkreetsed neurotransmitterid seostuvad närvirakkude spetsiaalsete retseptoritega, põhjustades kaltsiumi sisenemist; liigne kaltsiumi ülekoormus põhjustab rakusurma.
Teadlased on uurinud, kas epilepsiahood võivad põhjustada hipokampuse skleroosi. On oletatud, et lapsepõlves esinevad krambid, näiteks palavikuga seotud krambid, võivad vigastada aju, kahjustada hipokampust ja viia hilisemas elus oimusagara epilepsiani. Kui mõnel selliseid krampe kogevatel lastel avastatakse hiljem hipokampuse skleroos, siis enamikul neist seda ei esine ning pole võimalik teada, kas skleroos tekkis enne esimest hoogu. Teine teooria on see, et oimusagara defektid võivad soodustada nii hipokampuse skleroosi kui ka krampe. Teise võimalusena võib pärilike, keskkonna- ja arengutegurite kombinatsioon muuta mõned inimesed hipokampuses nii epilepsiale kui ka skleroosile vastuvõtlikumaks.