Hingamiskoefitsient (RQ) ehk hingamiskoefitsient on organismi poolt omastatava hapniku (O2) ja organismi poolt elimineeritava süsinikdioksiidi (CO2) suhte mõõt, mida väljendatakse valemiga “RQ = CO2 elimineeritud / neeldunud O2”. Organismi respiratoorse koefitsiendi mõõtmiseks on vaja kasutada seadet, mida nimetatakse respiromeetriks, et mõõta gaase, mida organism omastab ja väljastab. Seda tehakse tavaliselt kambris, mis tagab väga usaldusväärse võimaluse jälgida gaasitaset ilma vigastusi tekitamata.
Usaldusväärsete mõõtmiste saamiseks tuleb hapniku ja süsinikdioksiidi taseme mõõtmiseks kasutada võrreldavaid ühikuid. Vastasel juhul on suhe viltu ja sellest tulenevalt vähem tähenduslik. Olenevalt uuritavast organismist ja olemasolevate instrumentide täpsusest võib kasutada erinevaid mõõtühikuid. Väga peente mõõteriistade ja väga väikeste organismidega on võimalik koguda väga täpseid näitu, mida saab kasutada hingamisteede jagatisarvutustes.
See suhe näitab, mida keha energia saamiseks kasutab. Rakutasandil kasutatakse hingamist rakkude uue energia tootmiseks, võttes toitaineid, mida organism on tarbinud, ja tekitades rea reaktsioone, et saada nendest toitainetest energiat, et rakk saaks toimida. See tekitab ka jäätmeid, mis tuleb kõrvaldada. Üks levinud meetod rakkude jaoks energia saamiseks on aeroobne hingamine, mille käigus kasutatakse selle protsessi katalüsaatorina hapnikku; inimesed näiteks hingavad aeroobselt ja toetuvad rakkude funktsioneerimiseks hapnikule.
Organismil, mis kasutab energia saamiseks rasvu, on hingamiskoefitsient umbes 0.7. Valkude põletamine energia saamiseks tekitab hingamiskoefitsiendi 0.9, süsivesikute tarbimine aga täiusliku 1.0. Kui organismi hingamiskoefitsient tõuseb üle 1.0, on see näitaja, et organism toetub energia saamiseks anaeroobsele hingamisele.
Seda teavet saab kasutada meditsiinilises ravis kasutatava diagnostilise hindamise käigus kellegi ainevahetuse kohta andmete kogumiseks, et koguda patsiendi kohta teavet, mida arst saab kasutada patsiendi halva enesetunde kohta lisateabe saamiseks. Tervisetingimustes võidakse testida, et määrata kellegi hingamiskoefitsient, et arvutada baasainevahetuskiirust, mis peegeldab energia hulka, mida keegi puhkeolekus kasutab. Põhiainevahetuse kiiruse kõikumisi saab kasutada üldise tervise hindamiseks ja ainevahetuse vigade tuvastamiseks, mis võivad põhjustada halva tervise sümptomeid.