Hindu meditatsiooni on kahte erinevat tüüpi, millest igaühel on oma fookus. Ühte tüüpi meditatsiooni puhul võib praktik suunata oma energia objektile, mille ta valis enne meditatsiooni alustamist, näiteks lillele või kivile. Teist tüüpi meditatsioon, mida nimetatakse tähelepanelikkuse meditatsiooniks, hõlmab praktiseerija keskendumist oma tajule või kogemusele mediteerimise ajal. Hindu meditatsioonil on kümneid vorme, millest igaühel on oma filosoofiad ja tehnikad, mida kasutatakse, et aidata praktikul saavutada meditatiivset seisundit. Meditatiivne seisund peaks olema rahulik ja võimaldama praktikul selgelt keskenduda, nähes end sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte sellisena, nagu teda maailmas tajutakse.
Hindu meditatsiooni praktiseeritakse tavaliselt koos joogaga. Praktiseerija tegeleb ühega mitmest jooga vormist, et aidata oma meelt puhastada ja valmistuda meditatsiooniks. Eelmeditatiivsetel eesmärkidel kasutatavad erinevad joogatüübid hõlmavad Vedanta, Japa, Raja ja Surat Shabd.
Hindu jooga praktiseerija püüab lõpuks saavutada liidu oma atmani ja Brahmaniga. Aatman esindab inimese tõelist mina, mitte seotud selle maailma sündmustega. Brahman on hinduismi kõrgeim jumal ja aitab inimesel saavutada tõelise meditatiivse seisundi.
Need, kes praktiseerivad hinduistlikku meditatsiooni, loevad ka mantraid. Need mantrad on loodud selleks, et aidata praktikul keskenduda meditatsioonile, mitte kehavälistele sündmustele või praktiseerija mõtetele. Praktikud kordavad keskendumise hõlbustamiseks sageli silpi “ohm” või “ahh”. Inimene võib visualiseerida ka enda valitud hinduistlikku jumalust, mis aitab ka praktikul keskenduda oma meditatiivsele seisundile, mitte segavatele teguritele.
Praktikud võivad kasutada ka muid abivahendeid, et aidata tal meditatsiooniseisundit saavutada. Üks selline abivahend on meeltest välja lülitamine, mis vähendab tähelepanu hajumise tõenäosust. Hingamise kontrollimine aitab praktikul ka meditatiivse seisundi otsimisel. Inimene võib keskenduda ka ühele punktile või mõttele, mitte kalduda sellest terve meditatsiooniseansi ajal kõrvale, et aidata tal välja lülitada muud mõtted ja välismõjud.
Meditatsioonile on viidatud mitmes hinduistliku teoloogia tekstis. Näiteid võib leida Bhagavad Gitast, Upanišadidest ja Mahabharatast. Hindu meditatsiooni praktiseerija ei pea uskuma ühtki või kõiki hindu teoloogiaõpetusi, kuid mõne hinduistliku õpetuse tundmine võib aidata praktiseerija kogemusi rikastada. Mõned kristlased on kristlikku teoloogiat õpetades lisanud kristlikke õpetusi hinduistlike joogapositsioonidega.