Hindi keelt räägitakse enamikus Põhja-Indiast, kuigi seda mõistetakse suures osas ülejäänud riigis. Seda võib kasutada kas standardse hindi keele kirjeldamiseks, mida räägitakse peamiselt Indias, või üha enam kombineeritud hindustani keele kirjeldamiseks, mis sisaldab ka urdu nime all tuntud standardvormi. Peamine erinevus standardse hindi ja urdu vahel on nende kirjutamissüsteemid ja enamik inimesi peab neid kahte sama keele erinevaks registriks.
Hindi keele kõnelejate täpse arvu määramise raskendavad erinevad määratlused selle kohta, mis on hindi keeles või mitte, erinevalt hindustani keelest ja kas mõned kõnemustrid moodustavad dialekti või täiesti erineva keele. Hinnanguliselt ulatub kogu maailmas 800 miljonit kõnelejat, mis teeb sellest kõneldavalt teise keele Maal. Isegi konservatiivsete hinnangute kohaselt on kõnelejate koguarv umbes 500 miljonit. Hindi keel on osa indoeuroopa keelte indoaaria keelte harust koos selliste keeltega nagu pandžabi, bengali ja nepali. Paljude hindikeelsete eepiliste luuletuste ja laulude tõttu tuntakse seda sageli laulukeelena.
Hindi keeles kasutatakse devanagari tähestikku, mis on varasema brahmi tähestiku järeltulija, millest said alguse ka khmeerid ja tiibeti keeled. Devanagari ilmus esmakordselt millalgi 13. sajandi alguses ja hakati laialdaselt kasutama varsti pärast seda. Pärast India iseseisvumist 15. augustil 1947 standardiseeriti devanagari kiri täielikult ja lisati diakriitilised märgid, mis aitaksid teistest keeltest pärit sõnu hindi kirjas kirjutada. Kuigi hindi keel on inglise keele kõrval üks India ametlikest keeltest, on paljud inimesed kommenteerinud keele selget sotsiaalse staatuse puudumist. Inglise keelt peetakse India kultuuris endiselt laialdaselt prestiižimärgiks ja seetõttu toimub suur osa ärist ja meediast inglise keeles.
Hindi keel on tuletatud vanemast sanskriti keelest, mis pärineb enne 5. sajandit e.m.a. Esimene hindi luuletaja Siddha Sarahpad komponeeris oma meistriteose Dohakosh 8. sajandi keskel, aidates kuulutada hindi ajastut tõeliselt eristuva keelena. 12. sajandiks hakati juba hindi keele grammatikaid kirjutama. 18. sajandi lõpus loodi devanagari skripti kasutav trükipress, mis võimaldas õitseda hindikeelsete teoste uuel ajastul. Lõpuks, 1950. aasta iseseisvumisel, viidatakse põhiseaduses hindi keelele kui “liidu ametlikule keelele”.
Hindi keelt on oma pika eluea jooksul tugevalt mõjutanud nii mitmekesised keeled nagu inglise, araabia, pärsia ja draviidi keelte perekond. Selle sõnavara on väga lai ja eriti tänapäevaste terminite puhul võib see tuletada palju sõnu teistest keeltest.
Hindi ja urdu keele eristamine on vaieldav, enamiku keeleteadlaste arvates on see ainult sotsiaalpoliitiline ja tähestikuline erinevus ning paljud rahvuslased on tugevalt vastu vaatele, mis määratleb neid sama keelena. Neutraalsem termin Hindustani on pälvinud palju poolehoidu, et vältida kultuurilisi eelarvamusi ühe või teise registri suhtes, ja seetõttu kasutatakse seda laialdaselt meedias, nagu Bollywoodi filmid, mis on populaarsed nii Indias kui Pakistanis. Kui ei ole teisiti märgitud, tuleks eeldada, et termin hindi viitab ainult Indias kõneldavale ja devanagari keeles kirjutatud registrile, samas kui hindustani keeles tuleks eeldada, et see hõlmab Pakistanis kõneldavat ja pärsiast tuletatud kirjaga kirjutatud urdu registrit.