Himaalaja kuslapuu ehk Leycesteria formosa on sugukonda Caprifoliaceae ehk kuslapuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine põõsas. Selle kõrgus on 6 m (1.8 jalga), püstised õõnsad varred ja õrnalt lõhnavad lilled. See taim on pärit Himaalajast ja Edela-Hiinast ning seda leidub ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Ühendkuningriigis. Tema looduslikud elupaigad on võsa ja varjulised metsad, kus taim on tavaliselt ojade läheduses. Seda taime nimetatakse ka õitseva muskaatpähkel, Himaalaja muskaatpähkel ja faasanimarjade nimedega.
Tumerohelised ja laineliste nooleotste kujulised Himaalaja kuslapuu lehed on kuni 6 m pikad. Sellel taimel on hermafrodiitsed lilled, mis õitsevad juunist septembrini. Selle taime valgetel lehtrikujulistel õitel on lühikesed varred ja punased kuni purpursed kandelehed, mille küljes nad ripuvad kobarates. Selle taime varred võivad elada kuni viis aastat ja väljasuremisel asendatakse need uute vartega.
Selle taime viljad on söödavad, kuigi selle maitse osas on lahkarvamusi. Mõned ütlevad, et täielikult küpsed viljad on magusad, teised aga väga kibedad. Tumelillad marjad näivad meeldivat lindudele, nagu musträstad, koolibri ja faasanid. Neid, kes soovivad ise uurida, kuidas maitsevad Himaalaja kuslapuu vili, tasub hoiatada, et marju on raske korjata, kuna need lähevad kergesti lörtsi. Kui vili lõhkeb, võib see riideid määrida.
Himaalaja kuslapuu loomulik paljundamine toimub lindude seemnete levitamise teel. Kasvatamise ajal on seemned kõige parem külvata hilissügisel külmas raamis, kus nad idanevad kevadel ja tavaliselt istutatakse suvel õue. Paljundamine on võimalik ka pistikute abil. Päikesepaistelistele kuni osaliselt varjutatud aladele istutatuna võib see taim areneda igat tüüpi pinnases, isegi halva toiteväärtusega pinnases. Taim on vastupidav temperatuuridele kuni -15 ºC (59 ºF) ja võib tagasi kasvada isegi pärast pikaajalist lund.
Selle kõrgelt hinnatud välimus on muutnud Himaalaja kuslapuu Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani loodeosas väga nõutud aiataimeks. Kuigi mõnele nende piirkondade koduaednikule meeldivad selle kiiresti kasvavad omadused, kipub see kontrolli alt väljuma ja seda tuleks regulaarselt kärpida. Tegelikult on see taim Austraalias ja Uus-Meremaal loetletud invasiivse umbrohuna. Peale dekoratiivse kasutuse saab taime kasvatada ka hekiks ning selle õõnsatest vartest saab teha flööte ja vilesid.