Hillwalking on harjutusvorm, mis hõlmab küngastel ja mägedel kõndimist. Erivarustust pole vaja ja raskusaste võib varieeruda suhteliselt lihtsatest marsruutidest keerukamateni. See tegevus on eriti populaarne Ühendkuningriigis ja Iirimaal, kus on pikaajaline mägikõnni traditsioon, kuid seda saab harrastada kõikjal maailmas.
Keerulisematel marsruutidel võib olla kohti, kus inimesed peavad kasutama oma käsi, et aidata neil konarlikest ja järskudest rajalõikudest üles ronida. Talvel on mõnikord vajalikud seadmed, nagu postid ja jäänaasklid, et aidata inimestel ohutult liigelda. Muudes olukordades on mäel kõndijatel vaja vaid paari jalgu ja tugevaid jalanõusid. Mõned marsruudid on vanematele täiskasvanutele ja väikelastele piisavalt lihtsad, samas kui teised võivad vajada kõrgemat füüsilist vormi.
Inimesed saavad treenimise huvides tegeleda mäkketõusuga. Kõndimine üldiselt parandab südame-veresoonkonna tervist ning kallakutel ja kallakutel kõndimine aitab toniseerida kõhu- ja jalalihaseid, põletades samal ajal rohkem kaloreid kui tasasel maal kõndimine. Hillwalkingi saab teha ka puhkuseks ja naudinguks. Paljud jalutusmarsruudid läbivad atraktiivseid looduslikke alasid, mis võivad visuaalselt huvi pakkuda ning inimesed saavad reisile kaasa võtta kaamerad ja lõunasöögi. Mõned rajad võivad viia inimesi ka ajalooliste huvipakkuvate paikade juurde, mis ei pruugi olla muul viisil ligipääsetavad.
Ühendkuningriigis ja Iirimaal on mitmeid mägimatkamise klubisid ja organisatsioone, kes korraldavad regulaarseid reise. Külalised on tavaliselt teretulnud, kuigi neil võidakse paluda aeg ette broneerida. Külastajad, sealhulgas turistid, saavad klubiga välja minna, et näha mõnda asja, mida tavatuuridel ei pruugita pakkuda. Teistes maailma piirkondades võib klubisid olla raskem leida ja mäkkesõidust huvitatud inimesed võiksid kaaluda oma loomist.
Nagu teistegi treeningvormide puhul, võib enne mäel kõndimist olla hea mõte arstiga nõu pidada. Arst võib soovitada inimestel tervislikel põhjustel jääda mõõdukatele radadele. Lisaks on soovitatav kõndida alati koos sõbraga. Hädaolukorras saab sõber abi osutada või vajadusel abi otsida. Soovitatav on jätta ka info planeeritud kõnnimarsruudi ja selle läbimiseks kuluva aja kohta, et sõbrad ja pere teaksid, kust otsida, kui inimesed tagasi ei tule.