Vanemad, arstid ja pedagoogid püüavad olla kursis peamiste verstapostidega, mida lapsed eri vanusesse jõudes peaksid tabama. Alates kaheksandast eluaastast kuni umbes 11. eluaastani, vahetult enne puberteedi algust, läbivad lapsed hilise lapsepõlve arenguga kaasnevaid füüsilisi ja emotsionaalseid muutusi. Ekspertide sõnul tähendab see, et nad hakkavad mõtlema veidi vähem enesekeskselt, muutuvad eesmärgipärasemaks ja loovad eakaaslastega lähedasemaid sõprussuhteid – kuigi tõenäoliselt jäävad keskseteks emotsionaalseteks sidemeteks ikkagi vanemad. Selles vanuses algab ka lastel uus kasvuspurt, mis viib nende teismeeasse, mille jooksul võib neil olla raske liiga kaua ühes kohas viibida.
Ohio osariigi ülikooli laienduse andmetel tähistab hiline lapsepõlve areng aeglase kasvu perioodi lõppu lasteaiast umbes kolmanda klassini – emotsionaalselt, füüsiliselt ja intellektuaalselt. Kuni selle viimase perioodi lõpuni on lapsed tõenäoliselt üsna koordineerimata ja ei kasva nii palju. Kolmandast või neljandast klassist kuni keskkooli lõpuni hakkavad lapsed aga noorukiea edenedes jõulisemalt kasvama, kusjuures tüdrukud hakkavad tavaliselt poistest veidi küpsema.
Need äkilised füüsilised muutused, mis viivad keskkooli ja gümnaasiumi puberteedieas, on sageli piinlikust. See kehtib nende kohta, kes on esimeste seas, kes hakkavad kogema füüsilisi muutusi. See kehtib ka nende kohta, kes on nende muutuste väljatöötamisega hiljaks jäänud.
Intellektuaalselt iseloomustab hilist lapsepõlve arengut periood umbes põhikooli lõpus ja keskkooli alguses, mil lapsed lõpetavad mõtlemise, on nii absoluutne, konkreetne ja arendab loogilisemat, “halli ala” mõtlemist. Lapse Arengu Instituudi andmetel saavad lapsed selles vanuses hakata tõhusalt hakkama multitegumtööga. Samuti hakkavad nad tõenäoliselt mõtlema väljaspool oma kogemusi.
See nihe egotsentrilisest väljavaatest on hilise lapsepõlve arengu peamine emotsionaalne tegur. Lastel palutakse hakata mõtlema oma vajadustest eraldi, ühinema sageli sotsiaalsete gruppidega ja looma sisukamaid sõprussuhteid. Praktika muutub rohkem mõistetavaks ettevõtmiseks. Hilises lapsepõlves võib lastel puududa õige identiteet ja enesehinnang, kuigi see on tingitud endiselt ebapiisavast arusaamast iseendast ja ühiskonnast. See nõuab, et vanemad ja kasvatajad jätkaksid õige käitumise tugevdamist rohke kiitusega.
Hiljem, teismeeas, hakkavad lapsed puberteedieaga seotud füüsilisi muutusi ja veelgi abstraktsemat mõtteviisi, mis võimaldab neil mõista formaliseeritud loogikat. See hõlmab mõistmist, et ühele küsimusele võib olla tõene rohkem kui üks vastus. Samuti saab paremini mõista tundmatu mõisteid, mida peegeldavad näiteks algebras uuritud muutujad.