Hibiscus sabdariffa on teatud Lääne-Aafrika osades levinud õistaim, mis kasvab ja mida tänapäeval kasvatatakse paljudes troopilises kliimas. Sageli tuntakse seda rosellitaimena. Sellel on suured õied, mis võivad õitseda aastaringselt, kuigi palju sõltub selle asukoha eripärast ja ka sellistest asjadest nagu mulla rikkus. Troopika südames on see tavaliselt mitmeaastane taim, kuid külmemas kliimas võib see olla üheaastane ja kohaneda lühema õitsemisgraafikuga. Lehti süüakse sageli ja vartest saab valmistada mitmesuguseid kangeid kiude, mis on kudumisel populaarsed. Selle taime viljad on samuti söödavad ning neist valmistatakse sageli moosi, tarretisi ja kastmeid. Mõnes kohas austatakse seda ka oma raviomaduste pärast. Inimesed joovad mõnikord erinevatest taimeosadest valmistatud tinktuure ja teesid ning arvatakse, et nii õite kui ka viljade õlidel on antiseptiline ja muu tervendav toime.
Taimede põhitõed
Taim Hibiscus sabdariffa on liik hibiskuste perekondadest ja sugukonnast Malvaceae. Tavaliselt on see suur õitsev põõsas, kuid olenevalt selle asukohast ja kasvatamisest võib see olla ka palju väiksem ürdilaadne põõsas. Aafrika tihedates džunglites on see sageli hõljuv ja roniv taim, mis näeb peaaegu välja nagu viinapuu ja võib ulatuda kuni 8 jalga (umbes 2.5 m) kõrgusele. Kommertsfarmides kipub see siiski maapinnale palju madalamale jääma ja jääb tavaliselt üsna väikeseks.
Sõltumata asukoha eripärast on rosell-taime okste ääres kasvavate lehtede värvus varieeruv rohelisest punaseni, vaheldumisi ja kolme kuni seitsme labaga. Julged lilled lisavad selle esteetilist külgetõmmet. Tavaliselt on need suured ja punase, kollase või valge värvusega, iga kroonlehe põhjas on sügavpunane laik. Need taimed kannavad ka lihakat tupplehte ehk vilja, mis algab keskmise rohelise tooniga, kuid süveneb viljade valmimisel järk-järgult erepunaseks.
Roselle’i kasvatatakse paljudes kohtades üle maailma nii hea välimuse kui ka paljude praktiliste kasutusvõimaluste tõttu ning seda tuntakse erinevates kohtades erinevate nimede all. Näiteks nimetatakse seda Nigeerias zoboks, Mehhikos flor de Jamaicaks ja enamikus Kariibi mere piirkonnas hapuoblikas. Kuigi taim saab kõige paremini hakkama looduslikult parasvöötme ja troopilise kliimaga, võib see kasvuhoonesse või muusse kontrollitud keskkonda paigutamisel kohaneda ka külmemate piirkondadega.
Varred nõudmisel
Nende taimede varred on üks suurimaid põhjuseid, miks seda kogu maailmas nii laialdaselt kasvatatakse. Varred kipuvad olema väga tihedad ja vastupidavad ning neid saab eraldada kiududeks, mida saab kuivatada ja kasutada džuudina, riide ja kotiriide kudumiseks kasutatava taimse kiu kujul. Taimede uuenemise ja kasvu kiirus muudab protsessi ökonoomseks paljudele töölistele ja põllumeestele üle kogu maailma.
Kasutamine puuviljade jaoks
Hibiscus sabdariffa on ka palju kulinaarseid kasutusviise, kuigi enamik neist keskendub tihedale tupplehele. Kui see küpseb, on sellel puuviljal tavaliselt ainulaadne magushapu maitse, mida kasutatakse tavaliselt erinevate mooside, tarretiste ja siirupite alusena. Seda küpsetatakse sageli magustoitudeks ja kasutatakse magusate jookide valmistamiseks. Väljaspool kulinaarset valdkonda kasutatakse puuvilju mõnikord ka värvainete valmistamiseks, peamiselt kangaste jaoks. Küpsuse haripunktis annavad nad erksat punast värvi, kuid nooremad sibulad võivad anda ka rikkalikke kollaseid ja oranže.
Söödavad lehed
Tarbida võib ka lehti. Toorelt on neil tavaliselt kibe maitse, nii et enamik kokkasid praadivad või keedavad neid. Mõned terviklikud kokad nõuavad, et neid saab spinatiga asendada peaaegu igas retseptis. Neid valmistatakse sageli teiste köögiviljade ja vürtsidega. Omamoodi taimetee valmistamiseks võib lehti leotada ka keeva veega.
Võimalikud raviomadused
Lisaks sellele, et Hibiscus sabdariffa on maitsev, arvatakse sellel ka palju raviomadusi. Arvatakse, et selle taime erinevatel osadel on erinev toime, sealhulgas antiseptiline, afrodisiaakum, puhastav ja diureetikum. Rahvameditsiinis kasutatakse seda taime sageli külmetusnähtude leevendamiseks, seede- ja südamehaiguste raviks ning nahaprobleemide (nt mädapaised, haavad ja haavandid) raviks. Lisaks arvavad mõned, et kuivatatud tuppleht võib olla kasulik teatud tüüpi vähi ravis ja ennetamisel.