Helmeste kudumisel kasutatakse pisikesi seemnehelmeid ja nööri nii dekoratiivsete kunstiteoste kui ka kantavate esemete (nt kaelakeed ja vööd) loomiseks. Helmeste kudumiseks on kaks meetodit – ühe meetodi puhul kasutatakse kangastelge, teise meetodi puhul, mida tavaliselt tuntakse kui kangastelgedevälist kudumist, luuakse nõela või käsitsi. Mõlemal helmeste kudumismeetodil on Põhja-Ameerika mandril pikk ajalugu. Käsitöölised jätkavad helmeste punumist ka 21. sajandil.
Arvatakse, et helmeste punumine sai alguse indiaani hõimudelt. Üks teooria on see, et põlisameeriklased said väikesed klaashelmed Euroopa kaupmeestelt ja hakkasid helmeid oma tekstiilidesse kuduma. Teine teooria väidab, et helmeste kudumine on üks vanimaid kunstiliike ja tekkis samal ajal korvi- ja kangakudumisega.
Varased helmeste punumise meetodid ei nõudnud mingeid tööriistu. Need tehnikad olid suure tõenäosusega üsna sarnased punumisega ja neid tunti traaditööna, kuigi projekti kooshoidmiseks kasutatud nöör oli tavaliselt valmistatud kas loomanahkadest või kokku keeratud taimsest materjalist. 20. sajandil hakati traadiga helmestega viimistlema helmeste keermestamist õhukestele traadikiududele ehete valmistamiseks.
Veel üks käsitsi kudumise stiil oli tuntud kui kallutatav kudumine, mis oli pisut keerulisem kui traadiga kudumine. Traaditöödel ei olnud lõime ega tuginiiti ning see toetus kahele koelõngale ehk täitelõngale. Kaaskudumises koelõnga aga aeg-ajalt painutati, et see lõimelõngaks muuta.
Levinud käsitsi kudumisõmblused, mida tänapäeva käsitöölised kasutavad, hõlmavad tellis- ja kõrvitsaõmblust. Kõrvitsaõmblust, mida tuntakse ka peyote’i õmblusena, saab kasutada keerukate torukujuliste ehete loomiseks. Tellisõmblus teenib oma nime, kuna helmed meenutavad kudumise lõppedes telliskivifassaadi.
Kangastelgede kudumine sai alguse tõenäoliselt siis, kui Euroopa maadeuurijad 17. sajandil Põhja-Ameerika mandrile jõudsid. Levinud kangasteljed olid kaarkangas ja levinud kudumisstiil kangastelgedel kaheahelaline ruudukujuline kudumine. Lõimeniidid kinnitati kahest otsast kangastelgede külge, samal ajal kui käsitöölised keerutasid helmed koelõngale. Seejärel kootakse koelõnga tavaliselt lõimelõnga sisse ja välja, saades nii ruudukujulise kujunduse. Vibukangaste abil suutsid käsitöölised luua suuremaid kunstiteoseid kui käsitsi meetoditega.