Pärlikardinaid on Aasia kultuuridega seostatud läbi aegade, kuid läänes kujunes nende populaarsus palju hiljem, saavutades haripunkti 1960. aastatel. Paljude jaoks on see retro välimus jälle tagasi ja neid kardinaid kasutatakse sageli soovitud boheemlasliku hõngu andmiseks.
Helmeskardinate valmistamiseks kinnitatakse helmed erineva pikkusega nööride või filamentide külge. Mitmed kõrvuti rippuvad helmestega kaunistatud nöörid moodustavad poolprivaatse tõkke. Kardinad on trimmitud nii, et need sobiksid üle ukseraami või aknaraami. Kuna helmed kinnitatakse juhtme külge iseseisvalt, ei libise need nööri kärpimisel maha.
Lisaks ukse- ja aknatöötlusena toimimisele saab helmeskardinaid kasutada ka ruumijagajana. Need võivad maskeerida kappe, magamisruume ja panipaiku ning neid on traditsiooniliselt kasutatud väikeste poodide või restoranide avalike ruumide tagaruumide eraldamiseks.
Kardinates kasutatavate helmeste valmistamiseks kasutatakse erinevaid materjale. Tüüpilised helmesmaterjalid on klaas, puit, plast, bambus ja akrüül, kuid harvadel juhtudel võivad need olla valmistatud kristallidest või vääriskividest. Kasutatavad helmed võivad olla väga erineva kuju, suuruse, värvi ja motiiviga. Tavalised helmeskardinad on suhteliselt odavad, dekoratiivsed ja värvilised. Üks populaarne stiil on valmistatud bambusest, üksikud kiud on maalitud nii, et riputamisel ilmub tervikpilt; paljud neist kujutavad kuulsat kunstiteost, näiteks Mona Lisat.
Huvi feng shui kaunistustehnikate vastu on toonud kaasa helmeskardinate taastekke. Feng shui austajad usuvad, et tuule või kardina läbiva inimese põhjustatud kahin on rahustav, samas kui teised kasutavad neid pika kitsa ruumi, näiteks esiku, lõhkumiseks. Selle kaunistusstiili pooldajad väidavad, et seda tehes vähendab see õhuvoolu ja hõivab positiivse energia, mis tavaliselt välja pääseks.
Olenemata feng shui filosoofiast on helmeskardinad vastu pidanud palju aastaid ning on jätkuvalt värvikas ja lihtne viis kodu või kontori kaunistamiseks.