Heli muutus on sõna otseses mõttes heli muutumine keeles. See ei pruugi esineda igas keele murdes ega mõjuta sõna tähendust ega kasutamist. Mõiste “helimuutus” kehtib keele helide ajaloolise evolutsiooni kohta ja on katustermin, mis hõlmab kõiki helimuutuste liike. Igal muudatuse tüübil on oma nimi ja mõiste “heli muutus” on liiga lai, et anda piisavalt üksikasju, et täpselt kindlaks teha, mis täpselt juhtus.
Igas keeles toimub helimuutus, kuid mitte igat tüüpi häälikumuutused ei esine kõigis keeltes. Erinevatel sõnadel võib aja jooksul olla mitu häälikumuutust, mis muudab keele hilisemaid versioone nii drastiliselt, et vanad ja kaasaegsed versioonid ei ole enam vastastikku arusaadavad. Mõnel juhul võivad need kaks keelt tunduda täiesti erinevate keeltena.
Paljud muudatused hõlmavad ühe või mitme helifunktsiooni muutmist. Igal helil on erinevad omadused, mis kirjeldavad seda, mis heli tegemisel läheb ja mis eristab seda teistest helidest. heli tekitamiseks kasutatavad artikulaatorid või suu ja kõri osad; häälekurdude liikumine; ja õhu liikumine läbi suu või nina on nende tunnuste kolm tüüpi.
Näiteks heli “f” on hääletu labiodentaalne frikatiiv. See tähendab, et heli tekitatakse ühest huulest ja ülemistest hammastest, häälekurrud on lahku ja muudavad heli hääletuks ning õhk pääseb suust teatud hõõrdumisega välja. Ühe nende funktsioonide muutmine muudab “f” teiseks heliks. Näiteks häälekurdude asukoha muutmine avatud asemel vibreerivaks muudab “f” väärtuseks “v”.
Heli muutmine võib hõlmata helide lisamist või lahutamist, helide kombineerimist, nende tugevdamist või nõrgendamist, ümberlülitamist või nasaliseerimist. Pole ebatavaline näha muudatusi, mis üksteist peegeldavad. Näiteks assimilatsioon toimub siis, kui üks heli muutub mõnes aspektis kõrvuti asetseva heliga sobivaks, näiteks “n” muutub hääleliseks või “m” enne helilist konsonanti nagu “b”.
Keele kirjasüsteem võib häälikumuutuse käes üsna rängalt kannatada, sest koos heliga ei pruugi ka õigekirjasüsteem muutuda. Suur osa inglise keele õigekirjast, eriti vokaalid, ei ühti helidega, kuna täishäälikusüsteem on aja jooksul läbi teinud suuri nihkeid. Üks hiiglaslik nihe, mida tuntakse suure inglise vokaalinihkena, toimus 15.–17. sajandil, muutes täishäälikuid nagu „ee” sõnades „lammas”. See “ee” oli vanasti pikk “eh”, kuid nihe nihutas artikulatsiooniasendit suus, nii et sellel on nüüd tuttav “ee” heli.
Helid ei jõua lõpppunkti ja jäävadki selliseks. Võib tunduda, et nad teevad seda, sest heli muutus on väga järkjärguline, kuid iga heli võib muutuda ka edaspidi. Mida rohkem murdeid ja keeli üksteisega kokku puutuvad, kui inimesed hakkavad hääli hääldama veidi erinevates kohtades suus ning kui lapsed need modifikatsioonid omaks võtavad ja omaks võtavad, hakkab ühiskonnas toimuma rohkem helimuutusi.