Heliluule on luulevorm, mis rõhutab pigem helisid, millest koosnevad sõnad, mitte tegelikke sõnu endid. Heliluuletus kasutab muusikalise tooni ja rütmi loomiseks foneetiliste helide paigutust. Kuigi selle teksti saab kirjutada, on heliluuletused mõeldud „esitamiseks”, mida luuletaja avalikult räägib. Osa luulet on saadaval pigem salvestatud kui kirjalikul kujul. Kunstiliigina on see seotud visuaalse luulega.
Tõenäoliselt võib pidada kogu luule juurteks suulist pärimust, kuna kõiki luuletusi räägiti kirjaoskamiseelsetes kultuurides. Mõned suurepärased eepilised luuletused kogu maailmast on suuliste narratiivide kirjalikud koopiad. Heliluule eristab suulisest luulest põhimõtteliselt see, et selle helidel pole traditsioonilises tähenduses tähendust. Helid ei ole “sõnad”, vaid ainult helid, mis on paigutatud mustrisse.
Kirjalikul kujul sisaldab heliluule tähti ja helisid, mis tunduvad sõnadena, kuid ei ole seda. Saksa autor ja poeet Hugo Ball esitas 1915. aastal võib-olla esimese avaliku heliluuletuse. See ilma pealkirjata sisaldab ridu “gadgi beri bimba/glandiri lauli lonni cadori”. Nagu sõnadel, on ka helidel kaashäälikud ja vokaalid. Seadistus kasutab ka poeetilisi vahendeid nagu alliteratsioon, kaldus riim ja kordamine.
Sarnaselt muusikale antakse heliluule tähendus edasi kujundites, mida helid kuulaja meeles loovad. Luuletuste kõlaseaded on struktureeritud nagu traditsiooniline luule, ridade, värsside ja stroofidega. Saksa helipoeet Kurt Schwitters kirjeldas oma luuletust “Ursonate” muusikaliselt. Ta viitab selle neljale osale, avamängule ja finaalile. Ta võrdles kirjutatud luuletust noodikirjaga, millele saab anda erinevaid tõlgendusi ja mis oli parem esitamisel ja kuulamisel kui lugemisel.
Heliluulega on mõnes mõttes seotud visuaalne luule. Nagu helile tuginev luule, kasutab visuaalne luule teksti paigutust, et anda mõju luuletuse tähendusele. Luuletuse read on lehel järjestatud sümbolite, mustrite või piltide moodustamiseks.
Sageli tsiteeritud visuaalse luule näide on Walesis sündinud inglise luuletaja George Herberti “Lihavõttetiivad”. Luuletuse teemaks on patu tunnistamine ja kristlase lunastuspalve. Tekst on koostatud nii, et külili hoides kuvatakse ülespoole lendava linnu kujutis. Püsti hoituna viitavad sõnad liivakellale, mis sümboliseerib aega. Kristluses on lihavõtted, millega tähistatakse Kristuse surnuist ülestõusmist, traditsiooniliselt meeleparanduse aeg.