Helifailid on helifailid või failid, millel klõpsamisel kõlab heli. Üks levinumaid helivorminguid on lainefail ehk [filenamehere].wav. Teine on MP3-fail või [failinamehere].mp3. Kasutatava helivormingu tüüpi näitab faililaiend – punktile järgnevad kolm viimast tähte. Operatsioonisüsteemidega kaasas olevad standardsed helipleierid esitavad tavalisi helifaile, kuid eksootilisemate helivormingute puhul võib mängija võimaluste laiendamiseks vajada koodekite allalaadimist.
Üldlevinud lainevormingu töötasid välja Microsoft® ja IBM®, kusjuures Apple® pakkus ühilduvat standardit, mida tuntakse helivahetuse failivormingu (AIFF) nime all. Mõlemat tüüpi faile esitatakse IBMi ja Macintoshi arvutites. WAV ja AIFF on kahte tüüpi kadudeta helivormingud või helifailid, mis salvestavad algset heli bitivooallikat ilma kvaliteeti kaotamata. Neid vorminguid kasutati algselt operatsioonisüsteemi helide jaoks, nagu piiksud, kellahelinad ja kõneteated. Kui inimesed hakkasid oma süsteeme kohandama, said lühikesed heliklipid filmidest ja televisioonist või lemmiklaulujupid laialdaselt veebis laialdaselt kättesaadavaks lainefailidena.
Kadudeta vormingu võimalikuks puuduseks on selle kõrgest kvaliteedist tingitud suur jalajälg. Kui inimesed hakkasid muusika-CD-sid arvutisse kopeerima, said nad kiiresti teada, et WAV-vormingusse rippimine võib kulutada kuni 5 miljardit miljonit minutis. Neljaminutilise loo tulemuseks võib olla 20 MB lainefail. Veebipõhine multimeediumisisu tekitas veel ühe probleemi, kuna kadudeta helivoog oli liiga mahukas, et seda hõlpsalt alla laadida, eriti tavalise tavalise ühenduse kaudu, mis tol ajal oli sissehelistamisteenus. Kõnele vastas tihendatud failide või kadudega vormingute (nt MP3) arendamine.
Tihendatud helifail ohverdab mõningase kvaliteedikaotuse (sellest ka mõiste “kaod”) kompromissina väiksema ruumijälje või failimahu nimel. MP3-helifailid on suurepärane näide. 20 MB lainefaili saab teisendada MP3-vormingusse, mille tulemuseks on vaid mõne megabaidi suurune fail. Teiste kadudega vormingute hulka kuuluvad Ogg Vorbis (.ogg), Advanced Audio Coding (.acc) või MP4 (.mp4) ja Windows® Media Audio (.wma). ACC/MP4-failid on veidi väiksemad kui MP3-failid, mille kodeerimisskeem tagab väidetavalt parema helikvaliteedi kui MP3-failid. Paljud allikad väidavad aga, et OGG genereerib parimaid kadudega helifaile, mis on väiksemad kui MP4-d, millel on sama või parem heli kvaliteet.
Lainest kadudega vormingusse minnes peaks kvaliteedi kadu olema minimaalne, kuigi audiofiilid suudavad erinevust märgata. Sel põhjusel otsustavad paljud muusikasõbrad arhiveerida muusika kadudeta vormingutes, nagu WAV või AIFF, ja seejärel genereerida originaalidest vajaduse korral kadudega faile. Kadunud failid sobivad hästi kasutamiseks kaasaskantavate pleieritega, kus salvestusruum on piiratud ja kvaliteet pole nii kriitiline. Treenimata kõrvad ei kuule tõenäoliselt erinevust originaallainefaili ja selle vähendatud kadudega faili vahel, kuid säilitavad need kadudeta originaalid CD-de kirjutamiseks või koduses meelelahutuskeskuses mängimiseks.
Muud tüüpi helifailid on manustatud heli sisaldavate filmifailide jaoks kasutatavatesse konteinerivormingutesse. Apple’i QuickTime®, RealNetworki RealMedia® ja Microsofti Audio Video Interleave® (AVI) on mõned näited.