Heitmed viitavad saasteainetele, mis paisatakse õhku. Heitkogustega kauplemise süsteem viitab programmile, mis pakub paindlikkust ja vastutust juhtudel, kui on kehtestatud heitkoguste piirnormid. Selleks antakse saastajatele krediite, mida saab kaubelda vähem saastavate ja rohkem tootvate inimeste vahel.
Kyoto protokoll on rahvusvaheline leping, mille paljud riigid allkirjastasid osana kokkuleppest, mille eesmärk on vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Neid, kes sellele lepingule alla kirjutasid, nimetatakse tavaliselt allakirjutanuteks. Selle lepingu sünniga sündis kontseptsioon, mida tuntakse saastekvootidega kauplemise süsteemina. Lepingu eesmärk oli hallata heitkoguste taset, väljastades allakirjutanutele määratud koguseühikuid (AAU).
AAU-d määrasid kindlaks, kui palju saastet iga allakirjutanu võib eraldada. Heitkogustega kauplemise süsteem loodi selleks, et riigid saaksid kasu sellest, et nad kasutavad vähem AAUsid, kui neile oli määratud. Nad võiksid kasu saada, müües oma üleliigsed AAU-d nendele riikidele, kes vajasid rohkem, kui neile oli ette nähtud.
Heitkogustega kauplemise süsteem töötati välja ka teatud määral karistussüsteemina. Kui riigi heitkogused ületaksid nende AAU-d, peaksid nad ostma krediite. Seetõttu võib seda vaadelda kui lisatasu antud limiidi ületamise eest.
Paljudel juhtudel nimetatakse heitkogustega kauplemise süsteemi süsinikuturuks. Seda seetõttu, et süsihappegaas on üks enim eralduvaid gaase ja mida on kõige raskem vähendada. Seetõttu on levinud süsinikdioksiidi ühikute vahetamine.
Kyoto protokolli alusel antakse välja ka teist tüüpi ühikuid, mida saab vahetada. Näiteks on olemas sertifitseeritud heitkoguste vähendamise (CER) programm. Selle programmi kaudu on võimalik saada krediite, kui allakirjutanu arendab arenguriigis heitkoguste vähendamise projekti. Teenitud krediite saab müüa või kasutada neid valdaja emissioonipiirangute suurendamiseks.
Heitkogustega kauplemise süsteem ei ole alati rahvusvaheline. Euroopa Liit (EL) töötas välja Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi (EU ETS). See süsteem töötati välja selleks, et võimaldada kauplemist erinevate ELi liikmesriikide erinevate sektorite vahel.
Kyoto protokoll võimaldab ka riiklikul tasandil välja töötada heitkogustega kauplemise süsteemi. Seda on võimalik saavutada, kui riigi AAU-d jaotatakse riigi suuremate saastajate hulka. See annab neile osapooltele individuaalsed heite piirmäärad. Juhul, kui üksusel on ülemääraseid AAU-sid, võib need müüa neile riiklikele üksustele, kes on oma limiite ületanud, või tagasi müüa riiklikele ametiasutustele.
SmartAsset.