Heitkogused, mida nimetatakse ka süsinikdioksiidi ühikuteks või kompensatsiooniühikuteks, on osa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise majandusstrateegiast süsinikdioksiidi kauplemise kaudu. Süsinikdioksiidiga kauplemisel seab valitsus või muu seadusandlik organ süsinikdioksiidi heitkogustele hinna ja nõuab, et tööstused maksaksid oma heitkoguste eest, luues majandusliku stiimuli saaste vähendamiseks. Teatava paindlikkuse võimaldamiseks kehtestab valitsus ka ülemmäära või piirangu heitkogustele, mida saab toota ilma maksmata, et ettevõte saaks kas vabalt tegutseda ülemmäärast madalamal või maksta rohkem süsinikdioksiidi tootmise eest. Kui ettevõte vähendab heitkoguseid alla piirmäära, saab ettevõte iga tootmata süsinikutonni eest heitkoguste krediiti. Neid krediite võib müüa või panka panna.
Süsinikdioksiidi heitkoguste probleem on kogu maailmas keskkonnaalastes päevakordades. Kui fossiilkütuseid, nagu kivisüsi, gaas või nafta, põletatakse energia saamiseks, eraldavad need süsinikdioksiidi (CO2) kujul. Süsinikdioksiid on kasvuhoonegaas ehk gaas, mis hoiab soojust atmosfääris kinni ja aitab kaasa globaalsele soojenemisele. Kliimamuutustel on inimestele ja keskkonnale laiaulatuslik negatiivne mõju.
Selle probleemi peatamiseks alustas Ameerika Ühendriikide riiklik õhusaastekontrolli administratsioon 1960. aastatel tööd süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise programmiga, mida ta hakkas rakendama 1977. aasta puhta õhu seadusega. Heitkogustega kauplemine jätkas levikut, integreeriti täielikult USA keskkonnakaitsesse. lisatakse Euroopa Liidu keskkonnapoliitikale. Lisaks saastekvootidega kauplemist ja krediiti kasutavatele riikidele on laienenud ka ulatus. Katvus viitab tööstusharudele, mis peavad järgima heitkogustega kauplemise programmide standardeid ja protseduure.
Samuti kehtestatakse seiresüsteemid tagamaks, et heiteallikad teatavad heitkogustest õigesti ja töötavad alla piirmäära. Kui ettevõte vähendab heitkoguseid alla piirmäära ja saab tootmata süsiniku eest heitkoguste ühikuid, on tal mitu võimalust kvoote kasutada. Ettevõte võib otsustada oma heitkoguste ühikud pangale panna, salvestades need hilisemaks kasutamiseks ajal, mil ettevõttel võib tekkida vajadus toota rohkem kasvuhoonegaase. Ettevõte võib krediiti müüa ka mõnele teisele osalevale ettevõttele, kes soovib toota kasvuhoonegaase rohkem, kui piirmäär lubab.
Selle saastekvootidega kauplemise mudeli eesmärk on pigem kollektiivsete heitkoguste kui üksikute vähendamiste vähendamine. Vaatleme hüpoteetilist näidet, kus antud tööstusharu, näiteks tekstiilitööstuse heiteallika kohta on heite piirmäär kümme tonni süsinikku. Tekstiilitehas A vähendab oma heitkoguseid kaheksa tonni süsinikuni, teenides sellega kaks heitmekrediiti. Raha säästmiseks vähendab ka tekstiilitehas B oma heitkoguseid, kuid toodab endiselt kaksteist tonni süsinikku, mis sunnib seda ostma kaks tehase A saasteühikut. Kui tehas B töötab endiselt ülempiirist kõrgemal, on tööstusharu tervikuna oma heitkoguseid vähendanud, et see ülempiir ületaks.
Harvem võib süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise lähte- ja krediidiprogramm kasutada ka majanduslikke stiimuleid ja heitkoguste ühikuid kasvuhoonegaaside eraldumise vähendamise vahendina. Erinevalt ülempiirist ja kaubandusest ei nõua lähte- ja krediidiprogrammid allikatelt tasu heitkoguste ülempiiri ületavate tegevuste eest. Selle asemel premeeritakse allikaid heitkoguste ühikutega, kui nad vähendavad gaasitoodangut allapoole lähtetaset. Eesmärk jääb aga samaks: vähendada kollektiivseid, mitte individuaalseid heitkoguseid. Kriitikud kurdavad, et saastekvootidega kauplemine suunab motiivid loodushoiust eemale kasumi püüdmise suunas.