Kuigi hedoonilise jooksulindi põhikontseptsioon ilmus esmakordselt ühes varasemas uuringus, omistatakse Briti teaduspsühholoogile Michael Eysenckile üldiselt “hedoonilise jooksulindi” fenomeni määratlemine ja populariseerimine. Hedooniline jooksulint ei ole treeningvahend, vaid pigem analoogia veendumusele, et materiaalse rikkuse kasv ei pruugi tähendada inimese õnnelikkuse taseme tõusu. Teisisõnu, raha ei osta õnne. Hedoonilisel jooksulindil sõitja võib kogeda ajutist tõusu või langust oma isiklikus õnnelikkuses, kuid pärast oludega kohanemist naaseb ta lõpuks eelnevalt kindlaksmääratud ja neutraalsele tasemele. Näiteks loteriivõitja võib pärast võlgade tasumist ja luksuskaupade ostmist end rahulolevamana tunda, kuid lõpuks muutuvad tema soovid ja ootused suhteliselt keskmiseks.
Paljud inimesed leiavad end sellel teoreetilisel jooksulindil, kui nad avastavad, kuidas teised inimesed oma elu elavad, eriti need, kellel on rohkem jõukust või jõukust. Algtöökohaga inimene võiks kergesti kohaneda oma rahalise olukorraga ja tunda end näiteks suhteliselt rahulolevana. See oleks samaväärne hedoonilisel jooksulindil paigal jooksmisega. Finantskriis võib jooksja mõne sammu tagasi lükata, kuid suure tõenäosusega naaseb ta oma esialgsele isikliku õnne tasemele. Jõukuse või staatuse järsk tõus võib aga ajutiselt sundida jooksjat rohkem pingutama, et hoida jooksulindil kiirendatud tempot. See on etapp, kus inimesed ostavad rohkem materiaalseid kaupu ja täiustavad olemasolevaid tingimusi.
Enamiku riikide majandus sõltub osaliselt sellest hedoonilisest jooksulindi nähtusest. Paljudel inimestel on kaasasündinud soov oma elu pidevalt parandada ja see sunnib neid sageli kulutama rohkem raha materiaalsetele hüvedele ja teenustele. Ühel hetkel aga võrdsustub nende ootuste ja kohustuste tase isikliku õnnetundega.
Sellest hetkest alates jätkab enamik tarbijaid kaupade ja teenuste ostmist, mis aitavad neil säilitada oma praegust õnnetunnet. Kui inimene vahetab kompaktauto näiteks luksusliku sportauto vastu, muutub idee minna üle veelgi kallimale sõidukile üha vähem ahvatlevaks. Soov uuendamist jätkata võib küll püsida, kuid tarbija on oma hedoonilisel jooksulindil jõudnud tasakaalupunkti.
Hedoonilisel jooksulindil jooksmist ei tohiks segi ajada puhta hedonismi isekate liialdustega. Vaesem inimene, kellel on märkimisväärsed rahalised võlad, võib tunda end oma eluga sama rahulolevana kui jõukas inimene, kes on tarbimisest tüdinenud. Uuringud näitavad, et loterii võitjad ja teised, kes on äkiliselt rikkust saanud, kogevad isikliku õnne taseme ajutist tõusu. Kui nad on oma põhisoovide täitnud ja muutunud rahaliselt maksejõuliseks, teatavad paljud loteriivõitjad pettumustundest, et nende rikkus ei pannud neid oma elus teisiti tundma.
Hedooniline jooksulindi fenomen näib andvat usaldust väljendile “Raha ei saa õnne osta”. Enamiku inimeste jaoks pakub õnne otsimine sama rahuldust kui selle leidmine.