Mis on heauskne tagatisraha?

Heauskne tagatisraha on rahasumma, mis makstakse müüjale või kolmandale isikule tehingu tagamiseks ja selle edasiliikumise võimaldamiseks. Teatud tüüpi lepingute puhul võidakse lepingu jõustumiseks nõuda tagatisraha. Juhul, kui tagatisraha maksja taganeb või tehingut ei täida, võib saaja raha hüvitisena endale jätta.

Üks levinud olukord, kus heauskse tagatisraha tekib, on kinnisvaralepingutes, kus seda tuntakse rahana. Nende tehingute puhul paneb ostja kohustuse tagatiseks protsendi pakutavast hinnast. Kui tehing läbi läheb, arvestatakse heauskse raha müügihinnale. Kui ostja süül seda ei juhtu, jätab müüja tagatisraha endale.

Heauskse hoiuseid kasutavad kindlustusandjad ka väärtpaberite, näiteks omavalitsuste võlakirjade ja aktsiate jaoks. Kui väärtpaberipakkumine on koostatud, antakse emissioonipakkujatele võimalus sellele pakkumine teha. Pakkujad peavad märkima raha, mis näitab, et nad on valmis tehingu lõpule viima. See tagab, et väärtpabereid pakkuvad ettevõtted ja valitsused saavad kindlustusandja valida usalduslikult.

Inimesed, kes tegelevad aktsiate ja futuuridega kauplemisega, võivad marginaali säilitamiseks nõuda seda tüüpi tagatisraha. See kaitseb tehingu teist osapoolt kahjude eest. Kõigis neis olukordades on tagatisraha protsent pakutud müügihinnast. Valitud protsent varieerub sõltuvalt lepingu iseloomust ja poolte eelistustest. Üldreeglina kehtivad tööstusharu standardid, mida enamik inimesi summa määramisel järgib.

Heauskse hoiuseid saavad kasutada ka kaupade, näiteks põllukultuuride müüjad ja maaklerid. Potentsiaalsed ostjad panevad raha, mis tagab, et nad maksavad toote kohaletoimetamisel. Kui lepinguga on probleeme, on ostjal võimalik tagatisraha endale jätta.

Heauskse raha mahapanekul esitatakse tagatisraha kviitung, et vaidluse korral oleks summa selgelt dokumenteeritud. Inimestele tehakse ka leping, kus on kirjas, millal ja kuidas saab raha endale jätta või vabastada. Enne lepingu allkirjastamist ja raha ülekandmist on oluline tingimused hoolikalt läbi lugeda, et vältida ootamatusi ja tõstatada küsimusi.